pärast ei või imestada, et Eestis Soomemaad päris nõiduse kodumaaks arvatakse. Sõnadega nõidust, s. o. nõiasõnu õppima pidi Eesti nõid nii ütelda Soome nõia juurde kooli minema.
Ei ainult sõnadega katsutud manada, vaid veel muid abinõusid tarvitati. Sõnadega nõidujaid nimetati sõnatarkadeks, lausujateks, pobisejateks, posijateks, soolapuhujateks. Veel kuuleme kiva nõidumisel tarvitavatest kivitarkadest, soolaga nõiduvatest soolatarkadest, tuult tähele panevatest tuuletarkadest. Isegi veetarku ja viinatarku tunneb rahvas. Kõige kõrgemal astmel ja suuremas lugupidamises seisavad Kreutzvaldi järele Manatargad. Lugulaul „Kalevipoeg“ kõneleb rohkesti sortsidest ehk sortslastest.
Kreutzvaldil esineb sorts ehk sortslane hirmust metssiga meelde tuletava välimusega nõiana, kes kas ise ehk kelle pojad Kalevipojale kipuvad kurja tegema. Vana sorts varastab vägimehe mõõga, pudutab selle aga Kääpa jõkke, kust ta teda enam kätte ei saa ja kus mõõk hiljemini vägimehe jalad alt maha lõikab. Sortsi poegade vasta võitleb Kalevipoeg ainult lapiti laudadega, kuni siil alles teda õpetab serviti laudadega lüües vastaseid põgenema ajama. Kreutzvaldi kirjelduse järele kipub sorts vanapaganaga ühte sulama, kuid tõe poolest ei erine ta kuigi palju nõiast. Sortsi nime Eestis igal pool rahvasuus ei tarvitata; alles kirjandus tegi teda üleüldisemalt tuttavaks. On arvatud, nagu oleks sortsi nimi venelastelt laenatud, kuid nime pärandasid Rooma usu kuulutajad Ladina keelest, kus sortiarius nõida tähendab. Meil täidab nõid sedasama otstarbet hästi, mis laenatud sorts.
Nüüdsel ajal ei tea me enam, kuidas ühed ehk teised targad peale sõnade mõnesugustel juhtumistel muid abinõusid nõidumiseks appi võtsid.
