takse Kalevipoega vahel Kulleriks. Näituseks öeldakse rahvalaulus:
Oh Kuller, Kalevipoega, |
Teises rahvalaulus lauldakse jälle:
Kuller, Kalevipoega, |
Nimi Eestis seesama, ainult ilma Soome -vo lõputa. Ei ole hoopis võimata, et vanemal ajal sagedamini Kalevipojale pärisnimi Kuller antud, aga aja jooksul see viimne nimi ikka enam unustuse pähe jäänud. Siiski soomlasedki tunnevad Kalevipoja tegusid, mis meie Kalevipoja omadega üsna ühte sulavad, näituseks rohu niitmise, maa needmise ja vete mõõtmise lugu. Soomlaste Kalevanpoika ei nimetata niisugusel puhul Kullervoks, vaid ta esineb Kullervo kõrval erisuurusena.
Meil arvatakse tavalisesti, et Kalevipoja lugu vanasti rahvasuus lauludes elanud, aja jooksul ikka enam unustusesse jäänud ja Kreutzwald ainult selle riismed võinud üles kirjutada. See väide ei suuda ennast kindlale alusele toetada. Meie rahvalaulud niisuguseid vägimeeste lugusid ei tunne kui Soome omad. Setukeste lauludes on vägimeeste laulude embryo olemas, aga mitte rohkem. Laulud vägimeestest ei ole Eestis sobivat pinda leidnud. Mõnes üksikus rahvalaulus tuleb küll nimi Kalevipoeg ette, ilma et ta tegudest midagi iseäralikku teatakse kõnelda. Me võiksime ütelda, Kalevipoeg on nagu juhtumisi rahvalaulu sattunud; õige kodu puudub tal seal.
Sellegi poolest peame Kalevipoja Eesti rahvaluule tooteks tunnistama. Mitte lauludesse ei ole rahvasuu Kalevipoja lugu pununud, vaid proosasse.
