Kalevipoeg.
Fählmann kirjutas omal ajal: Kalevid oli Vanaisa loonud, et nende nõu ja kangust tarvitada. Kõige vanem neist oli Vanemuine, teine Ilmarine, kolmas Lämmeküne. Teised, nagu Vibuane, on vähem tähtsad. Nende elukoht oli Kaljeve ehk Kaljuvald.
Selle Fählmanni väite järele tundsid esivanemad mõnda kalevit, nagu Vanemuist, Ilmarist j. n. e. Hilisem aeg ei tahtnud vähemalt esimesi enam kaleviteks nimetada, vaid ristis nad jumalateks. Nii tekkis Vanemuisest laulujumal, Ilmarisest taevataguja jumal j. n. e. Nagu näha, on Fählmann ka nende kalevite esilemanamisega osalt Agricolal võõrsil käinud, kes Kalevipoegi jumalate sekka arvas. Kalevipoegadest ütleb Agricola:
Calevanpoiat Nytut ia mudh löit = Kalevipojad niidud ja muud lõid. Meil tuntakse hästi Kalevipoja niitmise lugu, ilma et rahvasuu Kalevipoega kunagi püüaks jumalaks muuta. Kõik ta teod annavad ta suurest vägimehe jõust tunnistust; kuningakski nimetakse teda mõnekorra, kui me ka ta kuninglikust tegevusest nii hästi kui midagi ei kuule. Põrguväravate vahtiminegi ei suuda kuigi palju ta jumalust nähtavale upitada. Uuema aja rahva mõiste järele jääb Kalevipoeg ikka just mitte Tartust toodud tarkusega vägimeheks.
Kreutzwaldi lugulaul kõneleb isast Kalevist ja ta kolmest pojast, kellest kõige noorem kõige tuttavamaks
