Vägimehed, hiiud.
Üleüldiselt valitseb rahvaste seas arvamine, nagu oleksid muiste ajad armsamad, põli parem, elu õnnelikum olnud. Muistsed inimesedki erinesid märksa meie aja lastest; nad võisid pikema eaga, suurema jõuga ja tugevusega, vägevate tegudega hoobelda, mõned üksikud veel ühes ehk teises suhtes iseäraliku osavusega, mõned koguni nõiaväega. Suurema hulga tarkus ei ulatanud just eluprobleemide harutuseks, kuid vaimujõu peale ennemuiste rõhku ei pandud, vaid esimesesse ritta astus ikka kehajõud. Samasugust nähtust näeme veel tänapäevani: laialdastes ringkondades seisavad jõumehed Lurich ja Aberg suuremas kuulsuses kui vaimukangelased Kreutzwald ehk mõni muu. Julgus ja kehajõud surub igatahes muistsetele inimestele nagu pitseri tundemärgiks peale.
Kuna esivanemate leegionide nimed ammu ununud ja esivanemaid endid ohvritega veel meelde tuletati, on teine, väike osa oma tähtsate tegudega rahva mälestusesse jäänud edasi elama ja rahvasuu isegi nende nimed alal hoidnud. Vististi ohverdati varasemal ajal igaühele sarnasele tegelasele; hilisemal ajal lõppes, nagu näha, ometi ohverdamine, vähemalt ei tea rahvasuu sellest kuigi palju rääkida. Ainult Tõnnile antud ohvritest teatakse laiemalt kõnelda. Kalevipoja haualt sellevasta on jälgi leitud, mis endist ohverdamist lubavad oletada.
