oleks Rõugutaja võimuses seisnud lapsele pikemaid ehk lühemaid elupäivi määrata.
Pärast lapse sündimist tõstis ämmamoor lapse kolm korda üles, ise üteldes: Tule, Rõugutaja, tõsta lasta! Umbes niisama tehti lapse pesemisel ja lapse musutamisel; sel puhulgi üteldi: Tule appi, Rõugutaja! Musutamisest oodati lapsele edu ja kasvu, haiguse puhul aga paranemist, nimelt kui kuri silm midagi viga sünnitanud. Karjuvaid lapsi kutsuti „lapse raugutajad“ moorid arstima (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 53—54).
Möödaläinud aastasaja esimesel poolel kõnelsid taevaskäijad ehk nõrkujadki Rõugutajast. Taevas käies näinud nad Rõugutaja taevas, ilmsüüta lapsed süles. Paganuse isik siis korraga ristiusu taevas! Kaugemale taevaskäijate teated Rõugutaja kohta enam ei ulata.
Rahvajutud teavad muidu veel Rõugutaja naisest, moorist. Rõugutaja paneb tütre kavalusega mehele, kuid peigmees märkab pettust, uputab vale naise jõkke. Rõugutaja moor toob mõne aja pärast tütre jõest välja, äratab elusse, läheb sellega tütre endise peiu juurde, kes vaheajal enesele võõrastütre naiseks kosinud. Rõugutaja moor viskab noorikule hundi naha selga, moondab ta libahundiks, oma tütre paneb ta asemele naiseks. Mees märkab pettust, kütab kivi, kuhu õige naine hundi naha mõnekorra viskab, hästi tuliseks, nii et nahk kõrbeb, sedaviisi naist libahundiks käimisest päästes, Rõugutaja tütre sellevasta põletab ta kõige saunaga ära.
Need on tähtsamad teated Rõugutaja kohta. Rõugutaja nimi kuulub rahvasuus mitmet moodi: Rõõgutaja, Reegutaja, Rõugutaja, Rõngutaja, Rongotus. Kreutzwald-Neus nimetab teda ühes rahvalaulus koguni Rongoks.
Võta võimu siuge silmist, |
