omaks. Fählmanni vabandajaks astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua püüdes.
Kuna aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses, kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama. M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus edasi.
Prof. J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal, et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei, Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.
Teisendina Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu. Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga kokku, kes oma ameti
