mees“ seina ääres paku otsas istudes tööd pealt vaatab. Teise, mitte Kreutzwaldi üleskirjutud ennemuistse jutu järele täiendab Ilmarine loodust järgmist viisi: ta võtab hulga hõbedat, valab sellest suure ümarguse muna, kuldab ära, paneb tule sisse ja seab taevakummil käima. Pärast teeb veel hulga tähti, kuldab neid ja paneb igaühe oma koha peale taeva alla.
Küsitavaks jääb, kui palju kõigil neil teadetel rahvasuust saadud alust all. Palju enam näib, et need kõik Fählmannist peale Soome mõjul tekkinud.
Rahvalauludes sellevasta leidub andmeid, mis Soome omadega Ilmarise kohta täiesti ühte käivad. Tõsi, Ilmarise kõigi Kalevalas leiduvate tegude kohta ei leia me Eestist vastavaid kohti, kuid mõned Eesti rahvalaulude kirjeldused sulavad Soome sellekohastega täiesti ühte, ainult selle vahega, et soomlased tegelase Ilmariseks nimetavad, eestlased talle aga pärisnime ei anna. Soomlastegi teadete järele taob Ilmarinen taeva, nii et pihtide pidet ei tunne, pärastpoole aga, kui naiseks kositud Põhjala neitsi surma saanud, enesele kullast uue naise. Sellest kuldse naise tegemisest leidub Eesti rahvalauludes kirjeldusi, kusjuures taguja ainult sepa nime all esineb. Et Soomes sama laul Ilmarise nimega ühendud, võime julgelt otsustada, Eesti sepp ongi just see Ilmarine. Kullast taotud naisega läheb sepp magama: naisepoolne keha külmetab. Sepp toob Riiast kuke laulma, Saarest sõnni ammuma, Pärnust pätsu hirnuma, et kuldnaist äratada, aga asjata kõik: kuldnaine ei ärka.
Kuldnaise tagumine igatahes tunnistab, et Ilmarise tegevus Eestis tuttav; seda tunnistust toetavad mitmed rahvalaulud, kuna me Ilmarise muu tegevuse kohta Eestist sarnast tuge ei leia. Mööda minnes tähendan, et teisendid leidub, milles sepal nimigi, kuid mitte Ilmarine, vaid Lemming, kes pea naise taob, pea Toonelast toob. Veel tunnevad Eesti rahvalaulud mõne
