latab, hingesid nagu taevasse ülendab. Mängu ja laulu kõrval annab Kalevala Väinämöisele veel laia tegevuseala. Prof. K. Krohn esitas mõne aja eest oma Kalevala uurimistes Väinämöise kohta küsimuse: Kas jumal või inimene? Suuremalt jaolt võidulaulmise peale ennast toetades jõudis K. Krohn otsusele, et Väinämöist tuleb jumalaks, nimelt veejumalaks pidada, kuna laulmine talle enam nagu kõrvaliseks tegevuseks jääb. Uuemal ajal on prof. K. Krohn Väinämöise jumalusest ikka enam loobunud ja ta inimlikku loomust rõhutanud, vaatamata selle peale, et Agricola Väinämöist hämälaste jumalate sekka arvas, kes „viisisid tagus“, ja Giers 1767 teda soomlaste Vulkanuseks nimetas. Krohn seletab, et niisama vähe kui Vulkanuse sarnast tagumisetaide jumalat soomlastel võis olla, võiks ka Apollo sarnast laulu- ja mängujumalat olla. Ülepea kaldub prof. K. Krohn viimasel ajal selle poole, mõnda senist „üliinimlist“ lihtsaks surelikuks, uruks, vanaaegseks ülemuseks moondada. Kui rahvalaulud Väinämöist „vanaks“ nimetavad, tähendab see ausõnana ülemust. Lõpuks jõuab rahvaluule uurija otsusele, et Väinämöinen vagusa jõe vee ääres asujat tähendab.
Veehaldija esineb tihti, niisama kui näkk, lauljana ja mängijana; ta mäng tuletab mõnekorra noore Tõllu mängu meelde. Tavalisesti puudub rahvajuttudes veest tulnud mängijal pärisnimi. Ennemini võiks teda ehk ometi mingisuguseks veehaldijaks kui mingisuguseks inimeseks nimetada.
Fählmann luuletab Vanemuisele kuldsete käharate juustega ja imelinikuga tütre Juta juurde, kellel rahvasuus iga alus puudub. See Juta on Fählmanni teatel inimeseks saanud luule. Oma linikuga näeb ta mineviku kujusid. Fählmann näikse nime sõnast „jutt“ tuletavat, kuid nimi sulab palju enam võõra rahva Juttaga ühte. Juta kuju jääb igatahes Fählmanni kauniks luuleks.
