Vanemuine.
1841. aastast alates kollitab Vanemuine Fählmanni manamisel Eestis. Fählmann igatses Eesti rahvale mütoloogilisi suurusi kinkida; selleks õhutas teda Kalevala taga. Et eestlased sarnaseid vägimehi, nagu Kalevala Väinämöinen, Ilmarinen, Lemminkäinen, ei tunnud, arvas Fählmann heaks nad ise luua Soome eeskujul. Ja nii saatis ta Vanemuise, Ilmarise, Lämmeküse ja Vibuane maailma, ilma et neile suurustele rahvasuust toetust oleks leidnud, vähemalt Eestis nende täiesti võerastele nimedele.
Kui Fählmann „Vanemuine“ kirjutas, toetas ta ennast K. J. Petersoni najale, kes Gananderi mütoloogias nimekuju Vainemoinen tarvitas. Peterson arvas, et vist eestlastelgi sarnane mütoloogiline isik olnud, ometi ilma mütoloogiliseta nimeta. Selle mütoloogilise nime manas Fählmann välja. Ta katsus Gananderi Vainemoinen eestistada ja eestistades tekkis Vanemuine: „Vaine“ sõnast tegi ta vane ja „moinen“ sõnast muine. Seletati: nimi peaks õieti Vanamuine = Vanamuistne: ehk Vanamuine kuuluma, kuid on aja jooksul Vanemuiseks väänatud. Kui korra nime tahetaks eestistada, peaks see umbes „Väinaline“ kuuluma. Nüüd aga on väär sõnakuju Vanemuine rahvale lihasse-luusse kasvanud ja teda on võimata välja tõrjuda, seda enam, et J. V. Jannsen
