Kõu ja Pikker.
Müristamine ja välk tõmbasid looduselapse tähelepanemist iseäralikult eneste poole, äratasid teda eluta loodust hingeliseks pidama ja ta väe-avaldusi nähes seda väge kartma ja austama. Müristamise austamine ei ole ometi esivanemate leidus, vaid, nagu prof. K. Krohn väidab, Eufrati ja Tigrise mailt pärit, kust see kaugemale edasi rännanud Euroopagi rahvaste juurde. Neil ja meil muutus müristamise ja välgu avaldaja jumalaks, kellele mõnesuguseid nimesid anti.
Müristajat hüütakse meil tavalisesti Kõuks, Kõueks; temaga käsikäes käib Pikker. Prof. E. N. Setälä järele tuleb Kõu sõna seletust vanast „kouko, kouki“ sõnast otsida. Kouko tähendab vanemas Soome keeles surma, aga ka tonti, mõnes kohas mainitakse selle nimega kolesuurt looma, karu ja viimaks täid. Kuid meil pole otsekohe sugugi tarvis Kõue nime seletuseks minna Soomest seletust otsima; vanem Eestigi kirjandus annab meile selles suhtes näpunäiteid.
Gösekeni Manuductio ad linguam Oesthonicam seletab Kõue nime: Anherr = vana Kouv, Suur Issa. Me võiksime teise sõnaga Kouv = esiisa ära seletada. Rosenplänteri Beiträge (IX, 34) toovad Soome lahe rannast sõna kohta niisamasuguse seletuse: Kou, vanna Kou = ein sehr alter Mann = väga vana mees. Wiede-
