rikivile mõnesuguseid anda. Võimata enam ära määrata, kas ainult Taarale või mitmele kõrgemale olevusele hiites ohverdati. Hilisem aeg näib ohvrisaaja olevat unustanud; peaasjaks jäi ohverdamine (vrd. „Esivanemate ohverdamised,“ lk. 87—98).
Taarale oli neljapäev pühendud. Neljapäeval käidi hiies püha pidamas. Torupillimees puhus kivi ehk kännu otsas torupilli, rahvas laulis ja tantsis. Nimelt peeti niisuguseid pidusid suvel, mil nad öö otsa hommiku valgeni kestsid. Öösi tehti hiie ligidale tuli üles, mille ümber vanemad inimesed istusid, kuna nooremad lusti lõid. Saarlased arvasid, et Taara ise hiiepuu otsas viibib ja sealt noorerahva pidu pealt vaatab. Hiidlastest teatakse, et need praeguse Pühalepa kiriku kohal alasti olles ohverdanud, ohverdades noad kätte haaranud ja üks teist katsunud täkkida nii, et veri ilmuks. See veri oli jumalale ohvriks määratud; missugusele jumalale, seda enam ei teata. Ka Kärdla ligidal Hiieselja hiies tehtud niisama. Seal võtnud veriseks täkkimisest isegi naisterahvad osa. Täkkimise ajal mängitud agaralt torupilli.
Mitte ainult hiies ei pühitsetud neljapäeva, vaid niisama kodugi.
Mitmel pool oli neljapäev hiljemal ajal Tõnnile pühendud. Kõik austus käis ainult Tõnni kohta. Nähtavasti oli Tõnn Taara austuse eest ära tõrjunud, ise asemele astudes, niisama kui teisal püha neljapäeval peeti, ilma et enam oleks teatud, kelle auks seda peeti.
Neljapäeva pühitsemine ulatab Eestist palju kaugemale. Vanad germaanlased pühitsesid niisama neljapäeva kui eestlased. Neljapäeval ei tohitud tööd teha, muidu nuhtles nende Thor töötegijat rängalt. Veel viimase ajani peavad Margi ja Holsteini talupojad kardetavaks neljapäeval mõnesuguseid töösid teha. Häda neljapäeva õhtul ketravale naisterahvale; vanapagan viskas sealse
