Fählmanni teadete järele lõi Vanataat ka kalevid, nagu Vanemuise, Ilmarise j. n. e. Nagu näha, ei käi ta jõud ja tarkus üle kõige, sest ta lõi neid seks, et nende nõu ja kangust tarvitada. Võimalik, et ometi Fählmann omalt poolt selle Vanataadi vägevuse kitsenduse juurde lisanud.
Taara, Vanataat, jumal ja muud sarnased nimed on Uku eestlaste seast eemale tõrjunud, ainult nimi on ennast alal hoidnud Uku vakkades ja kohanimedes. Soomes hüüavad rahvalaulud Ukut = Ukkot „ylijumalaks“, „taivahan jumalaksi“, „pilvenpäälliseksi jumalaksi“, „korkeaksi jumalaksi“ j. n. e. Tihti arvati varemalt, et kui muud suurused ei suuda aidata, siis tarvis Uku poole pöörda: Uku võib alati aidata. Soomes igatahes on mälestused Ukust endid paremini alal hoidnud kui Eestis. Ülemana jumalana Soomes esineb ta muidugi ka müristajana. Ingeris nimetati eeliapäeva (2. aug.), mil enamasti alati müristab, veel hiljuti Uku päevaks. Praegu ütlevad soomlased müristamise ajal „Ukko ajaa“ ehk „Ukkonen käy“ ehk „Ukkonen jyrisee“.
Dr. Veske kuulis 1884 Moisekatsi ühe peremehe suust Uku kohta järgmisi teateid: Müristamisejumala Uku elukoht oli Võu jõe ääres. Paluti, et Uku laseks vihma sadada, kui põud valitses, ja et Uku vihma keelaks, kui liig palju sadas. — Gutslaffi teadete järele, kes Võu jõele ohverdamisest pikemalt kirjutab, tulnud sealt mees välja, ühes jalas sinine, teises kollane sukk. Iseäralikku nime Gutslaff sellele mehele ei anna; mitmed oletavad, see olnud Uku. Gutslaffi kirjelduse järele võiks seda meest ennem Pikriks lugeda. Et aga Pikker õieti Uku nime teisend on, jääb tõepoolest asi sekssamaks. Huvitav veel tähele panna, et Võu ehk Võhandu jõgi Ilmjärvest oma alguse saab, jõe allika puhastamine ilma muutis ja et jõgi Kouv küla alt läbi jooksis.
