Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/170

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Vanataat, Uku.

Igaviku mõiste jumaluse käsitamises ei suutnud muistsete eestlaste seas õieti välja kujuneda, seda enam aga vanaduse mõiste. Vanadus kippus taevavalitseja ülemaks tundemärgiks saama. Sellepärast anti taevavalitsejale sellekohane nimigi Vanaisa, Vanataat, Vanaatt, Vanamees, Taevataat, Uku. Viiest esimesest nimest tunneme kohe ära, et nad kõik üht ja sedasama tähendavad. Aga Uku nimigi ei erine kuigi palju eelmistest. Meil tarvitakse seda nime koguni harva, seda enam aga Soomes, kus ta ometi just sedasama, mis Vanataat, Vanaisa j. n. e. tähendab.

Muistsed eestlased arvasid küll, et Vanataat maailma loonud, — aga et ta kõiki inimesi oleks loonud, selle peale muiste rõhku ei pandud. Palju enam arvati inimesi isa, ema lasteks. Ainult esimeste inimeste tekkimise kohta käis Vanataadi mõju. Kui Vanataat loojana esines, oli muistseil elanikkudel põhjust küll teda isaks, Vanaisaks nimetada.

Vanataat asus taevas, kust ta mõnekorra tõrelemisega, taplemisega oma ligiolekut kuulutas. Müristuse ajal öeldi ta kohta: Vanataat tapleb, tõreleb, on kuri, on tige! Niisama sagedasti tarvitati nime Taevataat. Pilvede peal arvati ta kodu olevat ja just inimeste pea kohal üleval. Ei selgu küllalt rahvateadetest, mida Vanataat pilvede puudusel oma jalgealuseks võttis.

170