sõna, mis „õnne“ ja „jumalat“ tähendab. Mokshamordvalaste „pavas“ on õnn ja ersamordvalaste „paz“ = jumal. Selle sõna algus on India „bhagas“ = osa, õnn, mida vanus kirjus sagedasti mingisuguse jumala lisanimena tarvitakse, ja muistne Persia „baga“ = jumal. Viimase sõnaga on Vene „bog“ ja omadussõna „bogatõi“ = rikas, õnneline sugulane. Bog sõnast tuletud omadussõna bogatõi tuletaks niisamasugust sõnatuletamist jumala sõnas meelde. Võimalik siis, et niisama kui pavas, paz on laen, niisama ka „juma“, „jumal“ laen Indo-Iraani keelest. Kuid kõik see on õpetlaste oletamine ja lõpusõna jumala sõna seletuses alles andmata.
Kui ka mitmel pool väidetud, nagu oleksid muistsed eestlased ainult üht jumalat tunnud ja mitte paljuid jumalaid austanud, põhjeneb see väide ainult ristiusu mõjul. Ristiusk surus paganuse mõisteid ikka enam eest, ise asemele astudes, ja sedaviisi tekkis arvamine, nagu oleks paganuse ajalgi ainult üht jumalat austud. Kõigiti ei tunnud ennemuistsed eestlased nii palju jumalaid kui muistsed greeklased ja roomlased; viimaste rahvaste ühe osa jumalate asemele astusid Eestis tavalisesti haldijad. Andmed vahetavad meilgi tihti haldijad jumalaga ära. Näituseks astub mõnegi korra veehaldija asemele veejumal, veevaim.
Kraasna maarahvas on koguni rikas jumalate poolest: ta tunneb neid mitmesuguseid. Kõige enam nimetakse maajumalaid ja Vene jumalaid. Nagu Dr. O. Kallas väidab, esinevad maajumalatena sagedasti Rooma kiriku pühalised, väljarändajate poolt Eestist Venemaale kaasa viidud. Teiselt poolt on maa vastandiks taevale: maajumalatele seatakse taevajumalad vasta.
Venelaste seas asudes õppis Kraasna maarahvas Vene jumalaid tundma ja austama. Vene jumalateks nimetati kõiki neid olevusi ja pühaliste kujusid, keda venelased kumardasid. Kraasna maarahvas arvas: ju-
