Jumal.
Esivanemate mõttekujutuses muutus kogu loodus hingeliseks, haldijastatuks, nimelt maa, mets, vesi, õhk, taevas. Taevas, mis vihma ja põuda, külmust ja soojust jagas, andis looduselapsele iseäranis põhjust selle isikustamiseks, jumaldamiseks. Taeva eluavaldav vägi päris muistsetelt esivanematelt juba vara jumala nime.
Jumala nimi on vana nimi Soome mütoloogias; seda tunnevad kõik lähemad Soome sugu rahvad; isegi laplaste jubmel, ibmel on samast sõnatüvest tekkinud. Kõige vanem jumala = jömali sõna esinemine ulatab, nagu varemini nimetud, Bjarma aega tagasi. Selgesti ei või ütelda, kas sõna sel ajal jumalat ennast või jumala kuju tähendas. „Jumala“ sõnal on ülepea mitu tähendust. Selle sõnaga nimetakse jumalikku olevust üleüldse, aga niisama ka ristiusu jumalat, peale selle veel jumala kuju ja viimaks pühaliste kuju. See laialdane jumala mõiste seletab ju, et jumalat ei tule pärisnimeks (nomen proprium), vaid sugunimeks (nomen appellativum) pidada; alles ristiusu päivil tõrjus sõna aja jooksul endise tähenduse ikka enam kõrvale ja mõiste hakkas pärisnimena esinema. Siiski leiame rahvasuust praegu veel näpunäiteid, mis vastapidist lugu tunnistavad. Nii tabame Helmest „jumalate mäe“ ja Räpinast „jumalide kaevu“. Lutsi maarahvas ütleb päeva loojaminemisest
