Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/163

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

aedadelgi näitavad nad endid; viimases kohas vahetakse nad kodukäijatega ära.

Tondi ligiolemist märgatakse majas sagedasti ta kolistamisest ja müristamisest. Kolistamise põhjust otsima mineja ees vaikib enamasti kolistamine, algab aga otsija äraminekul jälle uuesti. Uksed ja väravad avavad endid tondi ees, ilma et inimene tonti näeks. Ükski lukk ei pea ust tondi ees kinni. Toas viskab tont mõnegi korra leivad laualt ja kivid keriselt. Nagu spiritistid, panevad tondid majas majariistad, lauad, pingid, istmed tantsima ja keerlema. Tondid esinevad vanemal ajal täiesti spiritismuse esitajatena.

Tondid ilmuvad pea üksikult, pea hulga kaupa tempa tegema. Vahel mängib üks torupilli, teised tantsivad preilide näol. Vahel vihtlevad tondid laval, vahel hüppavad nad aampalkidel. Kirikutes käivad tondid käratsemas, kisklemas, raha lugemas.

Tont kipub tihti inimese elu kallale. Põhjusi ei nimetata niisuguseks kallalekippumiseks. Tondi loomus näikse sellekohasel tujul nõudvat inimest hävitada.

Kardetavast vaenlasest tondist on inimesed alati püüdnud endid vabastada, aga pisut häid abinõusid tuntakse selle vaenlase vastu. Karu peletab tondi majast alati minema, kuid pärast karu äraminekut võib tont jälle hõlpsasti tagasi tulla. Paremini mõjuvad hundid. Need lõpetavad tondi elupäevad täiesti. Paraku raske aga hunta tondi hävitamiseks majasse saada.

Kuke laul kohutab tondi alati minema, ei kaitse aga järgmisel ööl tagasitulemise eest. Mõnus abinõu on neljapäeva õhtul tonti hõbekuuliga lasta. Laskja peab aga julge olema; kardab ta, kaotab hõbekuul mõju. Lammaste raudu vöö vahel kandjale ei julge tont kallale tungida.

Majatontide kõrval tuntakse veel muid tonta, nagu rehetonta, saunatonta, veskitonta, ki-

163