Tont.
Majahaldijast arenes aja jooksul täiesti kurja iseloomuga tont. Wiedemann kirjutab tondi kohta: „Tont näikse kurjade vaimude üleüldine nimi olevat, ega tähenda iseäralikku olevust“ (Aus dem inn. u. ä. Leben, l. 441). Väite esimese osa võiksime veel kudagi õigeks tunnistada, mitte aga teist osa. Rahvas tarvitab, tõsi küll, praegusel ajal tondi nime liig üleüldiselt mõnesuguste vaimude nimetamiseks. Näituseks nimetab Blumberg oma raamatus Kalevipoja kohta tulihända, kratti alati tondiks (Quellen und Realien des Kalevipoeg). Soomlased annavad tondile palju meie tulihänna tööd, moondavad teda tulihännaks, just kui meilgi sarnaseid arvamisi leida (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 96). Soomlaste tondi tegevus on vilja, jahude ja halgude vargusega piiratud. Nagu meil tulihänd majasse tuuakse, tuuakse neil tontki. Meie tulihänna viisi tehakse neil tont.
Rahvas ei tee mõnikord kodukäija ja tondi vahel õiget vahet, vaid ristib kodukäijadki tontideks. Vanapagan kannab rahvasuus sagedasti „vanatondi“ nime. J. Jung nimetab Tõnni vakka ka tondivakaks (Kodumaalt № 6). Veel mõnele vaimule annab rahvas tondi nime. Niisuguste ilmete najal pidas Wiedemann tondi nime kurjade vaimude üleüldiseks nimeks.
