Koll.
Meie päivil tunnevad lapsed üleüldiselt veel kolli ja konni. Sellega hirmutakse neid pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et nad paha ei teeks. Laste keeles tähendab koll igaühte, keda tuleb lapsel karta. Isegi täid saavad lapsele kolliks.
Rahvasuu tunneb peale laste kollide veel muid kolla, ilma et nende tegevusest rohkem teaks kõnelda. Needki esinevad koledatena hirmutistena, nagu vanakoll = saadan, metsakoll = hunt, merekoll = lohemadu, veekoll = näkk. Kõik need olevused saavad kollideks ometi sõna laiemas tähenduses.
Niipalju kui rahvasuust teateid saadud, tuleb kolli kurjaks, öö, pimeduse ajal ilmuvaks vaimuks arvata, kes nagu nahkhiir ennast päevaajal ei näita. Professor E. N. Setälä oletab, et koll vanasti surnutki tähendanud. See oletamine on tõenäoline, kuid senised andmed ei suuda seda oletamist otsekohe tõendada.
Teated kolli olevuse ja välimuse kohta erinevad. Pärnumaal peetakse kolli pikahambaliseks, pikakarvaliseks koledaks elukaks, teisal aga päris vanapaganaks. Kui ka kolli vahel elukaks nimetakse, ei ole ta ometi mingisugune elukas, vaid öövaim, pimedusevaim, kelle püüd käib kurjategemise peale. Ta silmad põlevad, hõõgavad nagu söed. Sagedasti esineb koll koguni suu-
