pikne aga seda märgates inimese ja ühes kurati maha lüüa. Inimene võib teda pihlakase vitsaga, aga ka hõbekuuliga tappa. Küttidele annab ta lepingu tegemisel kuulid, mis alati märki jooksevad. Metsloomad ja linnud ilmuvad hulgakaupa küti ette; kütil pole muud tarvis kui paugutada ja kohe saaki küllalt. Kipub ta kallale, võib: „Isa pojuke, püha ristike!“ ütlemisega, aga ka tagaspidi Meie-isa palve lugemisega enda ta käest päästa, siiski mitte alati.
Kõigiti oli kurati mõiste juba enne ristiusku olemas, aga ristiusk andis talle piibli mõistest kaugele erinedes alles täieliku arenemise, munkade ja preestrite mõttekujutuste abil. Kurat muutus alles ristiusu ajal õrnemate erkudega isikule hirmuvärinaid peale ajavaks kolliks, keda ööl ja päeval tuli karta.
Kalevipoja järele paneb lugulaulu vägimees sarviku ahelatega põrgusse kinni, kus see ehk ta abilised kahel otsal põlevate peergudega ahelaid püüavad habrastada. Aja jooksul muutuvadki need peenikesteks, kuid jõuluajal saavad jälle endise jämeduse tagasi. Kalevipoeg peab väravas vahti, et sarvik milgi kombel põrgust välja ei pääseks.
Ristiusk lisas rahva mõttekujutuses elavate kurjade vaimude arvu märksalt, püüdes igaüht paganuse haldijat ehk vaimlist olevust kurjaks vaimuks tembeldada. Sedaviisi kasvas kurjade vaimude arv kristlikul ajal kolesuureks. Kiriku õpetuse järele ristiti kõik paganuseaegsed olevused kurjadeks vaimudeks, tihti päris kuratikski.
Ülepea on ristiusk muistsete eestlaste kurjade vaimude usku nii palju oma aineid liitnud, et me rahva arvamisi neist vaimudest kuuldes otsekui labürindis rändame, kust alles uurimine meile Ariadne lõnga väljapääsmiseks kätte annab.
