nimelt mõisnikka ja muid ülemaid. Poojaid ja muid enesetapjaid on ta agar aitama, et aga nende hinge kätte saaks; mõni teeb nalja pärast poomiseproovi, kuid kurat moondab nalja tõeks.
Saunas ja rehes viibib vanapagan hea meelega. Aga isegi kirikut ei karda ta, vaid läheb jutlusegi ajal sinna tukkujate nimesid üles kirjutama. Öösiti ei jäta ta kirikut rahule, vaid kipub seal, kui inimene sinna läheb, kallale, isegi altarisse. Lapsi käib ta sagedasti enne nende ristimist vaatamas, veel enam oma lapse vasta ümber vahetamas; ei valva lapse ema ristimata last hoolsalt, paneb ta inimese lapse asemele oma lapse kätkisse. Selle tahub ta tihti lepapakkudest ja tõmbab talle ristimata surnud lapse naha selga. Alles hilisemal ajal tuntakse koledast söögi-isust ära, et laps vahetud. Tahetakse visata kurati laps põlevasse ahju, toob vanapagan inimese lapse tagasi. Ehk aga ema viib võera lapse kolm neljapäeva õhtut ristteele, peksab teda pihlakase vitsaga ja ütleb: „Juudas, säh oma laps! Ma söötsin teda maja magusaga ja külanaiste koorega. Juudas, too minu laps tagasi!“ Neljanda neljapäeva õhtul toob juudas niisugusel puhul emale lapse tagasi ja viib oma lapse ära.
Kurat teeks maailmas palju rohkem paha, kui ta vähe enam tarkusega oleks varustud. Rahvas nimetab teda aga lolliks kui küla vasikas. Kui ka mõni nupumees ta küüsi sattunud ja verd andes talle hinge müünud, pääseb tubli nupp ometi ta küüsist vabaks. Mõni ei annagi talle verd, vaid vere asemel midagi muud sarnast vedelikku, teine jälle oskab talle tingimisi ette panna, mida ta ei suuda täita; kolmas leiab muud abinõu. Ainult lollid satuvad pärast surma ta küüsi. Neile, kes endid talle müünud, annab ta nende eluajal raha ja varandust, ühtlasi kõiki nende soovisid täites.
