maetud varandust ega annud seda ilma ohvrita kätte. Igatahes on kratt sel puhul rahaaugu haldijaga ühte sulanud.
Eestlased ja soomlased on krati nime läänenaabritelt laenanud. Vanas põhjakeeles tähendas skratti nõida, aga ka kurja vaimu, kummitust. Rootsis tähendab backskratt vaimu, kes mäel tulena loidab. Skratist tegid eestlased kõigiti krati ja kudas selle teisendid kuuluvad. Noarootslased hüüavad skratti ometi skretiks. Sellest skretist tehti Lääne ranna eestlaste suus krätt, krett, rett, raharätt.
Kratt on lendav vaim, kes teel enesest pika tulejoa järele jätab. Selle tulejoa pärast nimetab rahvas teda laialdaselt ka tulihännaks. Mõne teate järele võib saba, hända jalaga mõõta, teiste järele koguni süllaga. Eemalt paistab tulihänd nagu küünal, ligidalt aga lendav raket.
Enamasti lendab tulihänd õhtul pimedas taeva all, aga ka kesköösel. Pimedas paistab ta pikk tulesaba seda paremini silma.
Tulihänd ei lange haldijate kilda, nagu muud vaimud. Tulihänd on inimeste käte töö, kellele hing sisse muretsetakse. Tulihända teeb ta saada soovija kolm neljapäeva õhtut. Aineid tarvitakse selleks väga mitmesuguseid, enamasti ikka vanu asju, selle järele, mida tegija kõige hõlpsamini kätte saab. Tavalisesti püütakse elukale looma kuju anda. Esimesel neljapäeva õhtul ei ilmu tulihännast veel elumärki, teisel neljapäeva õhtui hakkavad üksikud jaod ju kigisema ja kägisema; mõned tulihänna tegijad põgenevad seda kuuldes hirmu pärast. Kolmandal neljapäeva õhtul kargab tulihänd kärinal püsti tegija ette tööd nõudma. Mitmed kohkuvad nii, et jalgadele valu annavad. Tehtud elukas jookseb aga põgenejale järele ja murrab enamasti ikka ta kaela. Juhatakse talle aga kohe töö kätte, ruttab ta seda korda saatma.
