viinud, aga paraku puuduvad mõnelgi põllul puud ja põõsad; sedaviisi peab mõni Peko austaja viljasigitaja iseäralikust õnnistusest ilma jääma.
Neid kohti, kuhu Peko külviajal viidi põldu õnnistama, kutsutakse „Peko kohtadeks“. „Peko kohad“ said vanemal ajal mõnesuguseid ohvrid, ka siis, kui Peko kodu aitades istus. Ohverdati raha, aga niisama ka soola, vilja, linu ja muud.
Jaaniööl viisid vanemal ajal mehed ja naisterahvad Peko üheskoos karjamaale ja palusid Pekolt karjale kaitset ja õnnistust. Ühtlasi ohverdasid nad sel puhul Pekole võid, kohupiima, villu ja muud. Enamasti võttis Peko papp annid enesele; mõnekorra jagas ta neid santidelegi.
Mõnes kohas peeti vanasti nelipühi öölgi Peko auks pidu. Pidu otstarve ei selgu küllalt andmetest; näib, nagu oleks nelipühi öösine pidugi karja- ja viljasigidusega ühenduses. Nelipühi piduks annetasid Peko austajad ju aegsasti linnaseid; neist pruulis Peko papp piduõlut. Ka viina viisid pidulised kaasa, peale selle Pekole veel mune ja saia. Pekot ei viidud seekord ometi majast välja, vaid kuju pandi tuppa kummulilükatud tõrre põhjale, pidulised astusid annetega ta juurde, heitsid ta ette põlvili õnnistust karjale ja viljale sigidust paludes.
Palve järele algas pidusöök, mille jaoks pidulised rooga kaasa tõid, kuna Peko papp ju varemini oli õlut pruulinud. Pekotki paluti pidusöögile: „Peko, Peko, tule õlut jooma! Tule maamma maitsema!“
Küünlapäeva ajal võtsid setukesed võidusõitusid ette. Salaja viidi niisugusel puhul Pekogi saani ja kaeti hoolsalt vaibaga kinni, et keegi võhik ei näeks. Oli Peko saanis, loodeti, et hobune Pekolt iseäralikku jõudu ja kestvust saab kõiki muid võidu sõitvaid hobuseid ära võita. Võidusõitudel astus Peko juba õieti ristiusu
