siis aga viiakse ta teise austaja juurde, kelle peale liisk langeb.
Peko auks pühitseti aastas mitu korda pidu: kevadel, jaanipäeval, sügisel. Kevadist pidu peeti vanasti ikka külviajal, sügisest pärast lõikuse lõpetamist. Iga pidu ajal sai Peko oma jao ohvrid. Ohvrid pidid kõik Peko austajad andma. Mõnest pidust võtsid osa ainult mehed, mõnest ka meesteriidesse pandud naisterahvad. Mehed võtsid ohvriannid igaüks ise kaasa, naisterahvad sellevasta käisid Peko jaoks anda kerjamas. Mõnes kohas ei tohitud meestepidul sugugi „Jumala vilja“ maitseda, teisal küll. Sügisesel pidul ei põlatud kusagil „Jumala vilja“.
Kõige tähtsamat Peko pidu, „koräätsi“ pidu, öösel vasta 1. oktoobrit, peeti veel mineval aastasajal; meie päivil näikse pühitsemine lõpnud olevat.
Määratud pidupäeva õhtul pärast päeva loojaminekut kogusid kõik Peko austajad, igaühel pamp seljas, toiduaineid täis, peremehe ehk. Peko papi juurde kokku. Peremees paneb aknale varju ette ja süütab lambi põlema, võtab puhta lina, kutsub kaks pidulist kaasa ja läheb Pekot aidast ära tooma. Üks valgustab laternaga teed, teine vaatab järele, et keegi kutsumata külaline piduliste talitust ei näeks. Pidu kannab täiesti müsteeriumi pitsarit. Ka kõnelda ei tohi piduline sellest müsteeriumist Peko mitteaustajatele.
Aidas palakasse mähitud Peko viiakse tuppa, kus ta kesk tuba lambi alla seatakse istuma. Pidulised ise istuvad ta ümber, aga seljad vasta Pekot, avavad paunad, hakkavad sööma. Vanemal ajal sai Pekogi vist osa toitu enesele, uuemal ajal unustati ta hoopis. Pärast söömist käivad pidulised üheksa korda ringi Peko ümber, lauldes: Peko mie jumala, kaidsa sa mie karõkõist, hoija mie hobõsid, varja mie viläkeist kõgõ rää räusõ iest!
Selle peale sammuvad mehed õue vallatama ja möllama. Kõigel hullamisel on üks siht: verd saada.
