Viljaneitsid.
Nagu puudel, on viljalgi oma haldijad. Neid ei hüüta tavalisesti ometi haldijateks, vaid viljaneitsiteks, vilja kaitsjateks. Rahva arvamised nende kohta erinevad märksalt. Vanemad allikad nimetavad neid ainult kahjutegevateks olevusteks. Need viljaneitsid ilmuvad lõikuse ajal vilja ja rikuvad vilja. Nende viibimisest viljas märgates hüütakse neile kolm korda: „Kulla neitsid, ärge tehke paha!“ (Osiliana I, l. 19.)
Rahvaluule korjandused näitavad ometi, et viljaneitsite tegevust rohkesti tuleb laiendada. Ju kevadel, orase tärkamisega ilmuvad viljaneitsid vilja. Seemendamise eel palub põllumees neilt ette viljale sigidust, neile omal ajal ohvrit tõotades. Ohver peab viljaneitsite meele lahkeks muutma ja neid keelma kurja tegemast. Ühe teate järele ohverdakse viljaneitsitele järgmist viisi: võetakse pang vett, pannakse iga tõugu viljateri sisse, minnakse nurmele, riputakse vihaga vett igale poole põllule. Uuemal ajal öeldakse vett põllule vihaga riputades kolm korda: Isa pojuke!
Enam ohverdakse enne ja pärast lõikust. Peremees lõikab haljaid kõrsi, kastab mõdusse, viib ohvrikivile. See ohver meelitab viljaneitsid lõikust õnnelikult kätte andma. Lõikuse lõpul ohverdab peremees esimese haki, esimese rehepeksmise järele teri, esimese jahvatamise järele pihuga jahu.
