Metsikut tuleb heade vaimude, haldijate liiki lugeda, kui ka mõned teated teda kurjaks tembeldagu. Holzmayer ütleb metsiku kohta: Peaaegu iga päev aasta otsa palutakse metsikut ohvritega, et ta karja kaitseks. Et ta aga palveid alati ei kuulnud, sellepärast öeldakse: sina metsik! see tähendab niisama palju kui: sa kelm! Tingimata peame ta kurjuseks mõnel puhul palvete mittekuulmist arvama, muidu aga ei või me iseäralikku tigedust ta arvesse panna. Hämaraks jääb, kui palju metsikut surnute hingede teenistusega ühendusesse tuleb seada, nagu M. Varonen tahab, ja kas kurjus surnute poolt ilmub. (Vainajain palvelus, l. 267.) Metsik näikse paiguti metshaldijaga ühte sulavat.
Ju nime järele otsustades tähendas metsik alguses metsa ennast, metsatukka, aga ka metsas asujat. Hiljemini laiendati tähendus ja metsik sai metsa vaimu, metshaldija nimeks. Taimeriik määrati metsiku tegevusalaks ja sedaviisi laienes see ala metsast põllule, kus vili ju niisama taimeriiki kuulub kui metsa puud.
Metsaga lähedas ühenduses seisab karigi. Muiste oli mets ju enamasti igal pool karjamaa, kuni uuemal ajal kirves endise metsa päris karjamaaks laastas. Seega astusid esivanemad ainult sammu edasi ja metsik sai ka karja kaitsejaks ja järelevaatajaks, kellest loodeti, et ta hundid eemale tõrjub ja karja kahju eest hoiab, just niisama kui püha Jüri hilisemal ajal.
Mõnesuguste tempude tegemine metsiku kuju ees, tantsimine, vallatamine, ohverdamine — kõik peab metsikut austajate kohta lahkeks ja heldeks tegema, et ta karjale ja viljale rohkem annaks õnnistust.
