naise piim olema. Eestis ei ole mulle sarnast nõudmist silma puutunud. Rahvas teeb kustutamise tingimiseks piima. Soomes arvatakse ka kuke verd võivat piksetule kustutada. Tulekahju ajal heideti vanasti must kana tulde, et see punase kuke lämmataks.
Jaanipäeval ohverdati tulehaldijale mõnesuguseid aineid, isegi piima ja leiba. Jaanipäevasest tulest, õigem tulehaldijast usuti, et ta puhastab ja kurje vaimusid kaugele peletab. Aga mitmed muudki tuled targutasid sedasama, nimelt õitsetuled alguses kurjade vaimude eemaletõrjumist, kuna hiljemini see tähendus unustati ja neile ainult praktiline külg, soojuse andmine õitselistele järele jäi. Lehmade jüripäevane läbi tule ajamine targutas niisama kurja eemaletõrjumist karjast; sama otstarve on karja suitsetamiselgi. Aga ka iseennast kaitseb inimene tule varal vaenuliste vägede vasta. Kurjade inimeste jälgedesse heidetakse tuhka. Nõiad põletati vanal ajal ära, et sedaviisi nende kurjuse ja pahategemise jälgi täiesti kaotada.
Kreutzwald teab, vanasti ohverdanud pulmast tulnud noorpaar tuleemale lepituseks (Boecler, Der Esten, l. 35). See tuleemagi täiendab väidet, et tuld elusaks peetud. Muidugi sulab see tuleema tulehaldijaga ühte, s. o. tähendab sama, mis tulehaldijas.
Eesti põhjarannast — Kuusalust — pärit olevad tulesõnadki juhatavad tulehaldijate juurde, neid ometi tuleisandateks ja tuleemandateks nimetades. Kui üksi nende tulesõnade järele tohib otsustada, võiksime ütelda, et meeste- ja naistesugu tulehaldijaid tunti. Need tulesõnad ise kuuluvad nii:
Tuli on tuima, raud on valju. |
