Lehekülg:Eesti mütoloogia I Eisen.djvu/118

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

uue tulega hakanud söe külge jäänud tuli lees varsti sõnelema. Võõras tuli kiitnud oma perenaist, kes ta eest alati hoolt kannud, nii et surma (= kustumist) pole pruukinud karta. Talu lee kustuv tuli kaevanud selle vasta oma hooletu perenaise üle, kes teda tihti nälgida lasta. Ähvardanud seda hooletust kätte maksta. Pea sütitanudki ähvardaja selle talu põlema. Elus, kõnelev tuli on muidugi tulehaldijas.

Esivanemad pidasid tuld pühaks. Mitmed rahvad väidavad ta põlvenemist taevast. Niisuguste rahvaste sekka kuuluvad ka soomlased, kelle Kalevalast sarnane ilmavaade meilegi tuttavaks saanud. Eestlased teavad esimese tule tekkimisest vähe kõnelda, kuid aukartusega vaatasid vanemad elanikud alati tule peale. Veel meie ajani keeldakse kõvasti tulde sülitada, sest siis minna suu kärna. Keelu mõte esineb aga usus: püha tuld ei tohi inimese suu väljaheitega roojastada, kui ka teistpidi veele seda küll sallitakse anda, vist arvamises, et sarnane sarnasele sobib. Niisama keeldakse jalaga põlevate puude külge puutuda ehk ülepea puid jalaga kohendada; seesugune tegu avaldaks muidugi lugupidamatust püha tule kohta, mis ohvritulena ju iseäranis austust ära teenis. Aukartusega kõnelsid esivanemad müristamisest ja välgust, kõigi tulede pühaduse sümbolist, kui luba nii ütelda. Müristamise ehk välgu pilkamine tõi tavalisesti varsti karistuse kaasa: taevane tuli lõi niisuguse pilkaja maha, nagu mitmed rahvajutud seda tõendavad. Püha tule kustutuseks ei kõlvanud tavalised abinõud, nagu vesi. Seda nägi rahvas tihti müristamise ajal, mil tihti seda rohkem välku sähvatas, mida rohkemini vihma voolas.

Sellepärast seletasid vanad eestlased kui ka mitmed muud rahvad, pikse sütitatud tule kustutada ainult piim. Valge seltsib valgega ja võidab endise valge = piksetule. Soomes seletatakse, piim pidada noore ja puhta

118