rahvasuu vahetab tihti müütilisi isikuid ja nende tegevust. Nii ei ole vahe ka härma ja kahu vahel selge.
Suve saadab pakane poegadega puhates mööda seal, kus jää paksemaks minnes paukumisega praguneb ja palgid paukudes lõhkevad. Kui aga külg pikast puhkamisest valutab, saadab vana pakane mõnekorra noorema poja härma ometi välja vaatama, kudas maailmas elatakse. Nagu häbi tundes uinumise ajal rändamisest sammub härm ainult öösiti edasi, päeval kusagil varjulises paigas puhates. Kuhu härm sammub, igal pool jäljed taga. Lubab rohtu ja vilja küll ehte panna ja panebki valgesse ehte, aga imeb ehte pannes neil viimase üdi seest ja jätab lahkudes nad leinaloori kandma. Sügisel algab keskmise poja kahu tegevus. Kahu lubab vett vallatuma tuule tüütamise käest päästa, jah päästabki, kuid katsub vee ahelasse panna, tõmbab veele kirme peale. Mis vend härm suve kingitustest veel puutumata jätnud, selle üdi imeb kahu välja, iga rohtu närtsinult maha jättes ja iga lehte oksast maha rebides.
Talve tulekuga hakkab külm tegevusesse. Kuna nooremad vennad öösiti rändavad, sammub külm ühtelugu, ööl ja päeval edasi. Pikal rändamisel astub ta mõnekorra majadessegi sisse öömaja paluma. Talle lubatakse, aga mõnekorra mängitakse talle pussi: külm ronib pererahva magamisekotile ahju peale, kuid ahi pannakse küdema ja külm peab surmahirmus majast põgenema. Vahel annab ta öömaja paludes pererahvale ometi ju õhtul nõu ööseks ahju peale kobida, muidu võiks ta põrandal maas magades lahkete vastavõtjate und segada. Alati ei hoiata külm siiski sedaviisi inimesi, vaid sagedamini narrib ta mehe moodi, näpistab siit, näpistab sealt, imeb mõne korra isegi vere välja nagu kaan. Hea meelega püüab ta inimeste sukkadesse ja kinnastesse tükkida, saab aga niisugusel puhul tihti kolkida.
