pannud ühe kuuks, teise päevaks, kolmanda täheks. Ilmaneitsil ei ole sinisirja linnuga midagi tegemist.
Soome ja Eesti rahvalaulud mõlemad tunnevad ilmaneitsid. Kalevala järele hõerus Ukko kaht kämmalt ja sellest hõerumisest sündis kolm neiut, kolm luonnotart. Setu rahvalaulud tunnevad neli ilmaneitsit, kes kulla-, hõbeda- ja vasekanga kudumisega tegemist teevad. Räpinast saadud teisendis kõneldakse, et „Kalevine poisikene“ läks pilvega tuld kustutama. Pilves oli vett, aga ka neli neitsit.
Üts küll kudi kuldasukka, |
Nagu Soomes kuutar ja päivätär kuldseid kangaid, hõbedasi ehteid ja vaskseid vöösid valmistasid, nii ka Eesti ilmaneitsid. Ilmaneitsid pannes pilvega ühes kuduma kuldseid kangaid ja hõbedasi ehteid, tahtsid esivanemad saju puhul päiksepaiste tekitatud värvisid ära tähendada, nimelt vikerkaare värvisid. Vikerkaar annab luulele põhjust küllalt kuldseid kangaid, hõbedasi ehteid ja vaskseid vöösid ette kujutada.
Alati ei saja vihma ega kuju ilmaneitsid siis ka kuldkangaid. Niisugusel puhul käib ilmaneitsi rahvalaulude teatel kas mööda kullast kodu, hõbedast hiit ehk istub ilma äärel ehk poole kuu peal, kust ta kaugele ära paistab. Mõnel puhul särab ilmaneitsil tore sõrmus sõrmes ja see sõrmus kasvatab veel enam ilmaneitsi ilu. Ei imet, et talle kuu hiljemini kosja tuleb; kuid ta ei võta kuu kosimist vastu, ehk ta küll muidu heal meelel kuu peal viibinud. Ilmaneiu ilma äärel istumine tuletab meelde Kalevala Pohjola neiut, kes taeva kaarel viibides kudus valgeis riidis kuldkangast, nii et süstik suhises, niied naksusid, suga paukus.
