silm. Vist ei arvanud ta ülepea vaevavääriliseks eestlaste usundi kohta midagi tähele panna. Ainult nagu kogemata lipsatas ta raamatusse märkus, et eestlased hiies Tharapitat teeninud ja teda appi hüüdnud. Hilisemadki ajaloo kirjutajad ei käinud selles suhtes teist teed.
Mitmel põhjusel ei suutnud Rooma usk esivanemate usule tunduvat viga teha. Evangeeliumigi väljalagunemise esimesel ajal ei jõudnud puhastud õpetus veel kuigi palju paganuse mälestust hävitada. Kui aga vennastekogudus võidulippu lehvitades üle kodumaa sammus, algas esivanemate usu luigelaul. Endised haldjad, vanad suurused, unusid; nende nimede suhuvõtmist peeti otse patuks. Ainult mõnes kolgas jaksasid endised mälestused endid enamvähem alal hoida.
T. Hiärn oli esimene, kes 17. aastasaja algul tarvilikuks pidas õpetlasi eestlaste usundiga pikemalt tutvustada. Hiljemini 1644. pani Sõmerpalu veski põletamine Urvaste õpetaja J. Gutslaffi eestlaste ebausu vastu avalikult paukuma, kuid see paukumine, tema poolt rahvausu kirjeldamine, kingib meile võtme mõne tundmata suuruse ukse avamiseks. Aastasaja lõpupoolel avaldud Forselius-Boecleri „Eestlaste ebausklikud kombed“ sisaldavad vähemini usundi kui usukommete andmeid.
Oleks 18. aastasajal rahvaluule tähtsust paremini hinnatud ja aineid hoolsalt üles kirjutatud, saaksime esivanemate usundist vist hoopis selgema käsituse. Kuid hindamine algas hilja ja rahvaluulet tähelepanevaid silmi leiti vähe. Alles 19. aastasaja viimsel veerandil võeti esivanemate usundi riismete korjamine suuremal mõedul käsile, kui ka varemini juba sel aastasajal Rosenplänteri, Fählmanni, Kreutzwaldi, Wiedemanni ja teiste poolt ehitusekiva kokku kantud ja Õpetatud Eesti Seltsi mõnda mälestust paigale pandud. Eesti Kirjameeste Seltsi, nimelt aga Dr. J. Hurti õhutusel käis vaimustuse- ja äratuse-
