Uduhaldijad.
Suveõhtutel, aga vahel muulgi ajal ilmub uduhaldijas udu külvama. Ta on alguses väike, aga kasvab ruttu kolesuureks. Mõnes kohas hüütakse teda udutondiks, teisal udumäe kuningaks, jälle teisal uduemaks, udutütreks, uduämmaks. Sõrulased peavad teda kurjaks naisterahvaks. Udu tekitaja, haldijas, esineb siis, nagu tähendatud, meeste- ja naisterahvana. Ta püüd käib tihti selle peale inimest eksiteele saata; kui ta paksu udu maha laotanud, ei suuda inimene alati õiget teed rännata.
Hea meelega viibib uduhaldijas niitudel, soodel, aga ka jõgedel, järvedel, kus mõne korra ta liikumist näha võidakse. Peale eksitamise püüab ta vahel viljale ehk kasvudele kahju teha. Kahju teha püüdes laotab ta jahedat õhku laiale. Niisugusel puhul tehakse nurmele tuli üles; tuli ei peleta teda küll täiesti eemale, kuid tulepaistel ei julge ta hakata kurja tegema. Kui sügise poole uduga härmatis käsikäes käib, öeldakse: Uduema sõelub härmatise murule! Ehk niisugusel puhul, kui puud härmatanud: Uduema teeb uue kuue!
Soomes esineb uduhaldijas sagedasti udutyttö nime all, aga ka terhetär ehk terhotar nime kannab ta, Kalevalas koguni terhenetär. Udutütart ehk ülepea uduhaldijat palutakse sõelaga udu maha sõeluda. Vahel nimetakse rahvalauludes udutütart ka uduse nõela tagujaks.
