vetekogusid arvati nagu teiste emadeks. Nõiasõnades astub vee-ema kõrvale ka veeisa, kellest me peale nime midagi ei tea. Ühes nõialauses öeldakse: Veeisake, vee-emake, veevaimukesed! Jälle teisal mainitakse kõigi nelja elemendi isasid ja emasid: Maa-esake, maa-emake, vee-esake, vee-emake, tuule-esake, tuule-emake, tule-esake, tule-emake, anna tervist! Igatahes näikse vee-ema kehastud, pühaks peetud vett esitavat, mille esivanemad enestele jumalusena ette kujutasid. Nagu emalt lastele õnne ja õnnistust tuleb, nii loodeti vett emaks nimetades talt õnne ja edu ja hüüti teda kui jumaluse-aate esitajat appi. Nimelt tuletakse vete-ema pulmade puhul meelde. Noorik viib kaevule, allikale, isegi lähedale jõele pärast pulmi anda, viskab kas raha ehk kaabib hõbevalget ehk valab natuke viina, õlut vette. Kaevu visatavat raha nimetakse „kaevuanniks“. Kõik kahjad ja annid peavad vete-ema meele inimeste vasta lahkeks tegema, et ta neid kosutaks ja neile sigidust annaks. Vististi sessamas mõttes toimetakse ka mitmesugused kastmised, nagu näituseks pärast lapse ristimist, karjase kastmine esimesel karja väljalaskmise päeval j. n. e.
Niisama vähe kui vee-ema välimust tuntakse, tuntakse ka mere-ema oma. Hea silgusaagi ajal öeldakse Saaremaal: Mere-ema on maha tulnud! Tänutäheks saadab saarlane mõne silgu mere-emale vette tagasi. Vastasel korral pahandab mere-ema; lõhub noodad ja võrgud katki, nii et tuul viib nad kaugele ära. Muhulased annavad osa saaki vaestele, osa matavad randa maha, kui ju mere-ema on jao kätte saanud. Merele kalale minnes valavad kalamehed tihti viina ja õlut merde, mõne korra viskavad ka soola, et siis parem kalasaak tuleks. Kui ka ohvri saajat nimepidi ei nimetata, võime oletada, et see mere-emale kui kalaandjale määratud. Igatahes peavad saarte elanikud mere-ema rohke
