üldse harukorraliseks lugeda, just niisama kui näki asemel veekuradi nime tarvitamist.
Eesti vana nimi vees asuva kurja vaimu kohta esineb meile sõnas „vesihaldijas“, harvemini „jõehaldijas“, „järvehaldijas“, „merehaldijas“. Nime vesihaldijas tarvitakse kõige enam Viru-, Harju- ja Järvamaal. Läänemaal kuuldakse harukorral „halkja“ nime; üleüldiselt esineb Läänes ja muis maakondades näkk vee valitsejana. Mõnes kohas tuntakse aga ka „jõealuseid“, „allika-aluseid“, „veealuseid“ vesihaldijate asemel ehk kõrval. Vesihaldija kodumaal astuvad näkk ja vesihaldijas kõrvuti platsi. Pea jutustakse sama lugu näkist, pea vesihaldijast. Vahetamisi tarvitab rahvasuu korra üht, korra teist nimetust. Ühte moodi tigedat loomu avaldavad mõlemad — näkk ja vesihaldijas.
Sellevastu näikse merehaldijas vahel koguni inimest hoiatavat ehk vähemalt mitte alati kurja tegevat. Wiedemann teab jutustada, et kaitseks vesihaldija vastu vee äärde haldija kuju ehk haldija nukk — jalapikkune inimese kuju — üles pandi. Niisugune haldija kuju oli haldijale hernehirmutiseks. Vesihaldijas ei julenud niisuguses kohas iialgi inimesi kiusata.
Vististi peeti alguses vesihaldijat paremaloomuliseks kui näkki ja arvati, et vesihaldijas tarviduse järele head ehk kurja teeb. Soomlastega on meil vesihaldijas ühine. Kuid selle algupärase Soome sugu haldija on Germaani sugu näkk eemale tõrjunud, talle ainult Eestimaa põhjapoolses osas veel eluaset lubades.
Naistesugu vesihaldijatega sulavad ühte „vesineitsid“, „mere-ema tütred“, „meretaadi tütred“, „mereneitsid“, „mereneiud“, „vete-ema tütred“, „vee-ema tütred“, kõik sama nime ja olevuse teisendid. Kõik need „tütred“ ja „neitsid“ näikse healoomulised olevat. Vististi tuleb mõne loo tegelane, keda näkineiuks ehk vesihaldijaks
