Katarina, teine Kadri isana, kõik muud Kadri väena — kadrisandid. Püha, sant Kadri ees, teised pühad Kadrid, kadrisandid järel. Kadrid kuulutavad oma lauluski, et nad kaugelt tulnud ja sellepärast külma käes külmetavad.
Kadrid kannavad enamasti keppi käes, vahel aga ka vitsa, isegi vokki. Ukse taha ilmudes ehk tuppa tulles kirjeldavad nad kõige pealt oma vaesust:
Tal pole tuba, kust ta tuleb, |
Keppi nimetavad nad oma hobuseks ja saaniks:
Kadril kaskine hobune, |
Nagu mardid, ütlevad kadridki endid olevat kaugelt maalt tulnud, paludes enestele ühtlasi toas aset. Tavalisesti ei nuru kadrid martide viisi võid ja liha, vaid enamasti villu.
Kadri vingub villasida, |
Annab aga pereeit ehk peretütar kadridele võid, mune ja liha, võtavad kadrid neid tänuga vasta.
Vits Kadri käes peab neidusid majas virgutama, halbu lapsi aga karistama. Vitsaga puudutavad kadrid tihti maja noorust.
Sagedasti käib Kadriga „isagi“ kaasas, kes vahel pilli mängib. Kui kadrid teretuselaulud laulnud, algab pillimehe saatel, ehk kui pillimees puudub, siis ilma selleta tants. Mõnes kohas katsub Kadri ema vokil natuke kedratagi, seega majale lambaõnne lubades. Tantsu järele laulavad kadrid jälle.
Andide saamise järele tänavad kadrid:
Mis jätame pere emale? |
