Tuli varas varikost, |
Ime, et jumaline Maarja oma lehma laseb ära varastada, see Maarja, keda kõik peavad pühaks pidama ja kumardama. Isegi puud peavad talle au andma. Kõik metsa puud kumardavad Maarjat, üksi haab mitte. Nuhtluseks määrab Maarja haavale kõrkuse eest, et selle puu lehed alati kõige nõrgemagi tuulega värisevad (Miks, 98; Russwurm, Sagen aus Hapsal, 199). Teisendi järele ei anna haab mehe tapjale Maiele varju; sellepärast peavad haava lehed ikka värisema (Weske, Eesti rahvalaulud I, 80).
Setu kalamehed nimetavad rohket kalasaaki Looja loomuseks, Maarja „püvvüseks“, püüuks:
Heidi na Loia loomusid, |
Niisugusest Maarja loomusest saadakse „sada sada, tuhat tuhat kala“
Vahel nimetatakse Maarjat „madalaks vaimuks“:
Oh Maarja, sa madal vaim, |
Vaim ei tähenda siin seda, mida me praegu vaimu nime all mõistame, vaid vanema keele vaimu = naisterahvast, nagu Soome keeles praegugi veel sõnal niisugune tähendus on. Manamine on Soomest saadud ja enam-vähem Soome iseloomu alal hoidnud.
Ei või nimetamata jätta, et Maarjat kurja kättemaksjaks katsutakse teha. Kui keegi ise ei saa ehk ei või tehtud paha eest tegijat karistada, soovib ta, et Maarja karistuse oma peale võtaks. Maarja peab siis ka kohtuniku osa etendama.
Iseäralikuks näituseks tuleb pidada, et Setukeste lauludes Maarja tavalisesti enamuses esineb. Meil ei ole siin Maarjaga tegemist, vaid Maarjatega, nagu eespool ülesloetud tsitaatidestki selgub. Legendides ja muudes rahvamälestustes kõneldakse ometi Maarjast.
Maarjate kohta katsub professor K. Krohn seletust anda. Küll ei esine Maarja selsamal mõõdul Soomes enamuses kui meil Eestis, aga siiski leiab Soome uurija nimeta naisterahvastest ehk koguni muud
