arm, naist püha ihu, sugu Jeesuse Kristuse, püha Maarja, Jumala imä, palõge me vaeste nink patostõ eest — parhilla surma tunnisõ. Amin. (Luutsi Maarahvas, l. 56.)
Sünnitamise puhul on Maarja kõik Rõõgutajad eest ära tõrjunud ja ise akushööriks ja günäkoloogiks hakanud. Ei arvata palju tarvilisekski muid abilisi otsida, Maarja abi võidab kõik muude abid ära. Hädas hüütakse ikka Maarjat appi. Sel puhul antakse Maarjale mõned muidu harvemini esinevad epiitetid: hüva Maarja, hella Maarja, helde Maarja. Viimased epiitetid on vististi katoliku kiriku pärandus, sest nimetatud kirik armastab Maarjale epiitetid anda, näituseks: gratia plena. Kui ka mitte nurganaise lugudes, nimetatakse Maarjat mõne korra madalaks (Vana Kannel I, l. 70). Nurganaise appihüüdmise peale lähevad Maarja ja Jeesus mõlemad appi, Jeesusel õled õlal, Maarjal padjad kaenlas, jutustab rahvalaul. Lapse sündimise järele käsib Jeesus Maarjat (Neus, Estnische Volkslieder I, 92):
Jookse, Maarja, jõua, Maarja, |
Nende sõnadega tahab Jeesus muidugi tähendada, et hädaoht mööda jõuaks.
Haiguse puhul minhakse Setumaal Maarjalt ja Jeesuselt küsima, kas haige terveks saab. Ei minda ainult küsima, vaid palutakse ka tervist.
Mõne korra teeb rahvasuu Maarjast Mari, näituseks: „Oh Mari madalakene“ (Vana Kannel I, 54).
Setukeste laulud annavad nõu:
Jumalale ütle oma ohud, |
Surmatunnilgi ei saa jälle ilma Maarjata läbi. Surm on Maarja määrus (Setuk. laul. III, 1829). Surm on Jumalate ja Maarja ligi (Set. laul. III, 1866). Surres antakse nõu:
Jumalale heida hinge, |
Maarja ja Jeesus lasevad jääda vaesekslapseks (Set. laul. III, 1848). Siiski ema osa esitab Maarja vaestelaste, ülepea hädaliste ja viletsate vastu. Ei leia vaesed, viletsad, hädalised maa pealt enam abi, leiavad nad seda Maarjalt. Sel puhul, kui lapsele liiga tehakse,
