TÕNN.
Rooma usu pühalistest kerkis pea esimesesse ritta Antonius, kes Egiptuses kolmanda aastasaja keskel sündis, enamasti kogu eluaja kõrves üksiklase elu elas ja 356. aastal suri. Vanad jutud kõnelevad palju, kudas mõnesugused kiusajad teda käinud kiusamas, aga ta nad kõik võitnud. Piltidel kujutatakse Antoniust tihti seaga üheskoos. Siga peab roppude himude ja saadana kiusatuse sümboliks olema ja pühalise jalgade all seistes tähendama, et Antonius kõigist kiusajatest jagu saanud. Juba eluajal tõusis Antonius suurde kuulsusesse, aga veel enam pärast surma. Igas riigis lagunes ta teenistus laiale ja jõudis ristiusu toomise ajal eestlastegi sekka. Paavstiusu pühaliste seast on ta eestlaste hulgas kõige rohkemini austust leidnud, kui ka mitte kõigis paigus ühte viisi. Pärnu- ja Viljandimaal tungis Antoniuse austamine mõnes kohas igasse talusse; muis maakondades on ta austamise jäljed uuema ajani endid kasinamini alal hoidnud. Saarlased jutustavad, muiste asunud püha Tõnis Eestis kusagil püha Tõnise mäel, kus teda nagu jumalat austatud.
Antoniuse austamise pesapaigaks jääb aga ikka Vändra, kus vanasti iga elumaja talle matti maksis. Kaugemal nimetati seda austuse saajat ta peakantsi Vändra pärast „Vändra küünlaks“
Meie rahvas ei austa seda katoliiklaste püha meest enam ta pärisnime all, vaid on ta Tõnniks ümber ristinud, õigemini lühendanud. Tõnni nime kõrval tuntakse veel teisi nime lühendusi, nagu Tõnis, Tõns ja Võrumaal Tinn ja Tinnus; nimi Tõnu sellevasta ei näi Antoniusest põlvenevat. Tõnu tuletab tenho = tugevat jõudu, nõiajõudu meelde.
Kõige vanemad teated Antoniuse austamisest meie kodumaal ulatavad umbes 500 aastat tagasi. 1428 ilmunud Maarjamaa kirikuseaduses öeldakse: „Me käsime mitte enam kirikuid ega kabelid ehitada, kuhu püha Antoniuse ehk muude pühade pilta pannakse, ka mitte korba (=vakku) ega puutüvesid, kus ohvrid alal hoitakse, iseäranis mitte linnade ega alevite juures, maanteede ääres ja põldudel; selleks on alati piiskopi iseäralikku luba tarvis.“ Küll ei nimetata Tõnni vakka nimepidi, aga et lause alguses Antoniusest räägitakse, võime kindlalt oletada, et meil Antoniusega tegemist.
Mungad edendasid meie maal Antoniuse austamist iseäranis. Juba võõral maal oli Antonius sigade ülemaks tehtud. Mungad armastasid sigu kasvatada ja sealiha süüa. Viljandis pidasid nad seakarju, igal seal kelluke kaelas. Nad korjasid sigade ülemale ohvriks ka sealiha, seletades, kui tarvilik niisugune ohverdamine. Aja jooksul hakati Anto-
