JAKOB.
Juutide esivanema Jakobi ja apostli Jakobuse mälestus elab meil enam nimedes kui muus selle pühalise austamises edasi. Mitmed kirikud tuletavad teda meelde, näituseks üks Jakobi kirik ja kogudus Virumaal, teine Pärnumaal, Jakobi kirik Võnnus, mille juures veel 17. aastasajal ööseti ohverdati. Jakobi on eestlased juba varakult Jaaguks lühendanud. Jaak esineb uue leiva andjana, vähemalt hakatakse jakobipäeval, 25. juulil, juba uudseleiba sööma. Muidu on Jakob mineval aastasajal halba kuulsusesse sattunud: ta päeval öeldi rentnikkudele kohad üles. Jakob nõuab heinatöö lõppu; ta lööb raudnaela heina sisse. Rahvas ütleb, Jakob anda põllumeestele käsu kätte: vikat varna! Tööd ei tohi sel päeval teha, vähemalt mitte kuhja, muidu põletab selle pikne. Setukestel oli viisiks Sulli külas iga aasta jaagupipäeval püha pidada ühe kivi juures, kus sellel puhul villu, lambajalgu ja -päid ohverdati; need ohvriannid jäeti pärast vaestele.
