saanud sellest inimeste tapmisest enesele nime „Valuoja“ (J. Jung, Kodumaalt VII, l. 35). Toomas jäi seega Viljandimaa rahva sekka väga kurba kuulsusesse.
Tooma liig mitmekesised, ühe iseloomu teisele iseloomule vasta käivad tundemärgid annavad põhjust oletada, et nimekandja aja jooksul suure metamorfoosi läbi elanud, et katoliiklaste püha mehe eheteks rohkesti paganuse jälgi põimitud. Toomasse on kaks iseloomu ühendatud, üks katoliiklaste püha mees ja teine paganuse haldijas. Oleksin hea meelega valmis oletama, et paganuseaegne Tooni Toomaga ühte sulatatud. Esivanemad tuletasid vist aasta kõige pimedamal ajal surnuid, võib olla, ka surnute haldijat Toonit meelde. Ristiusu toojad olid selsamal ajal harjunud apostlit Toomast mäletama. Paganuse Toone mälestust eest leides püüdsid ristiusu kuulutajad Toonit ja Toomast ühte sulatada. Toomas moondus oma pühadusepaistet alal hoides ühtlasi pimeda aja peremeheks, tahma ja mustuse kaitsejaks, surma valitsejaks. Aja jooksul unus Toone kuju ikka enam ära ja ainult Toomas jäi järele. Minu arvates annab Toone ja Tooma kokkusulamisest veel praegu tunnistust ütluseviis „Toone Toomas“ Omal ajal katsus A. Põrk („Postimees“ 1893, nr. 99) tõendada, nagu oleks Tõnn Toonest tekkinud. Nimede ühesugune kõla annab oletusele oma jagu tuge, kuid Tõnni ja Toone tegevus erineb liig palju teineteisest, selle oletuse vasta kõneldes. Tooni ja Toomas erinevad nimede kõla poolest enam teineteisest, kuid nende iseloomust leidub ühiseid tundemärka ja need tundemärgid toetavad oletust, et Tooni Toomaga kokku sulanud. Ennejõulused tumedad ilmad sobivad iseäranis Toone — Musta Tooma ajaks.
Peale Musta Tooma on surmale muidki ristiusu nimesid antud, nagu Mulla Madis, Liiva Hannus j. n. e. Musta Tooma kohta 21. detsembril maksab iseäranis ladinlaste sõna: Nomen est omen == nimi on tundemärk. Ilmad kuulutavad omaltki poolt, et Toomas must on.
