Toomast kõige tähtsamaks nimetada; temast on rohkem mälestusi kui teistest järele jäänud. Rahvas hüüab teda pea pühaks Toomaks, pea maajumalaks Toomaks. Elukohaks määras Kraasna maarahvas talle ohvriaia, aianurga. Dr. Kallasele öeldi Tooma kohta: Pühä Tooma aia nulgah istus (Kraasna maarahvas, l. 70). Sinna viidi talle mõnesuguseid ohvrid, vähemalt korra nädalas. Paraskova külas anti Dr. Kallasele järgmine seletus Tooma tähtsama ohvri kohta: Pererahvas on põlvili maas, peremees riputab nende ümber puhta saunavihaga vett, kannab põrsa, kana ja kuke ümber põlvitajate. Ohvriloomad tapetakse peremehe poolt ära ja keedetakse, kana ühes, kukk teises katlas. Peremees paneb ohvriloomade pead väikesesse kasti ehk matti, segab neid seal käega ja astub aeglasel sammul ümber põlvitajate ja hakkab siis ka ise põlvitades Vene jumalaid paluma. Palve lõpetamise järele viib peremees pühale Toomale aianurka osa ohvrit (Kallas, Kraasna maarahvas, l. 77).
Siiski mitte ainult ohvriaias ei kumardanud Kraasna maarahvas oma maajumalat Toomast, vaid mõnes kohas, nagu Sülätüvas, käidi teda ka metsas kuuse all kumardamas ja austamas (Kallas, Kraasna m. r., l. 70). Kuuse all oli kadakane rist. Urvaste kirikukatsumise-protokoll 1683 kõneleb ka ühest ristist, mis sinna katku ajal Toomale püsti pandud. Muidugi loodeti risti all Toomast kumardades katku vasta hõlpsamalt Tooma käest abi. Sangastegi protokoll kaebab selsamal aastal, et üks talupoeg Tooma risti juures ohverdab ega käi kirikus. Isegi heinamaal austati siin ja seal Toomast. Metsa ja heinamaalegi viidi ohvrid. Mõnes kohas anti Toomale väikesi toiduosasid (Kallas, Kraasna m. r., l. 91). Teisal oli sellevasta perekahi ikka Toomale määratud. Ohverdades paluti tavalisesti perekonna hea käekäigu eest. Palumine sündis enamasti neljapäeval. Suuremal mõõdul austati Toomast nädal, kaks ehk kolm peale mihklipäeva (Kallas, Kr. m. r., l. 84). Noorpaar viis kirikust tulles Toomale aianurka muna ohvriks; siis tehti aianurgas veel palvet ja pärast alles mindi pulmamajasse.
Toomale peetud palvete katkenditest on Dr. Kallas 5 üles kirjutanud. Igas palves nimetatakse Toomast pühaks Toomaks, mõnes maajumalaks, teises külajumalaks. Toomaga üheskoos mainitakse püha risti. Igas palves tehakse Toomale kõrge kumardus.
Ülepea oodati pühalt Toomalt, maajumalalt, ohvrite ja palvete eest õnnistust ja head käekäiku vasta. Kui toomapäeval Toomale ohverdati, anti liha rohkesti kogu perele ja öeldi: Toomal helde käsi, ega ta kunagi ilma jäta! ehk jälle: Tooma helde käsi ei väsi andmast! Ütlus käib küll ainult osasaamise kohta ohvriannetest, aga ta näikse kaugemale sihtivat, Tooma üleüldse heldeks andjaks, hea osa jagajaks tegevat.
