sega võib seda vaenlast ometi ära võita. Puhtus on see mõõk, mis Tooma ajab põgenema.
Mustast Toomast samm edasi — ja me jõuame Toone Tooma juurde. Mustusehaldijas esineb Toone Toomana surma- ja katkuhaldijana. Hupel nimetab Toone Toomast katkujumalaks (Topographische Nachrichten II, l. 145). Rahvas nimetab Musta Toomast, Toone Toomast tihti surma ja hukatuse toojaks. Iseäranis seatakse Tooma nimega katku ühendusesse, nii et Toomas sedasama, mida katk tähendab. Nii tarvitatakse kõnekäändu: „Tooma kange käsi“ tähenduses tappev katk, ehk „Toomas ei puutu“ tähenduses „katk ei puutu“ Selle asemel on kõnekäänul „Toone Toomas mind pärib“ enam üleüldine tähendus = surm mind pärib (Wiedemann, Aus dem inneren u. ä. Leben, l. 370).
Katku- ja surmatooja kõrval esineb Toomas mõne korra rahvausus aga ka veel katku eest kaitsjana, varjajana (Eestimaa rahva kalender 1836). Hüüti Toomast appi, et ta katku eest varjaks ja kaitseks. Missuguste sõnadega ehk palvetega see sündis, pole ma teada saanud. Küll aga olen nõiasõnad — vitsasõnad — leidnud, kus Toomast appi palutakse peksmise ja peksuvalu eest varjama. Need sõnad kuuluvad järgmiselt:
Ma läen meesta mattamaie, |
Igatahes puuduvad selgemad teated Tooma tegevuse kohta surma võimu esitajana kui ka katku ja surma eest varjajana. Niisama vähe kui me teda vikatimehena tunneme, tunneme teda ka heategijana.
Kuna Toomas ühel pool surma ja katku esitab, esitab ta Kraasna maarahva seas püha meest ja maajumalat. Kraasna maarahvas teeb vahet Vene jumalate ja maa- (Eesti) jumalate vahel. Maajumalatest tuleb
