Niisama süüdatakse Soomes küngastel ja muiski paigus prügi- ja risuhunnikud mihklipäeval põlema. Karjasedki teevad enestele õitsetuld (Varonen, Vainajainpalvelus l. 172).
Karjalas austatakse Miikkulat metsajumalana. Nimelt arvatakse, et ta aitab lindusid püüsesse ajada (K. Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. 174). Ingeris peetakse Miikkulat = Mihklit suures aus. Usutakse, et ingel, kes lendava mao ära võitis, suudab karja kõigi metsloomade eest kaitseda.
Rootslasedki tunnevad Mihkli oinast, Mickelmäss-bässen. See ostetakse noorerahva ühise rahaga, tapetakse, keedetakse, süüakse (Krohn, S. r. uskonto, l. 292).
Imelik nähtus: meie rahvas tunneb Mihklit nii vähe, aga austab ta päeva suuresti. Nähtus sunnib oletamisele, et Mihkli taga paganuse pärandus peidus, nagu paljudel sarnastel nähtustel. Katoliiklased tõid rahvale Miikaeli ja tutvustasid teda miikaelipäevaga, mihklipäevaga, aga meie rahval ja soomlastelgi oli ammu enne seda sel ajal juba iseäralik pühitsemiseaeg olemas Endiste kommete pidamise ajaks saadi Mihklilt ainult nimi. Nagu teada, algas esivanematel mihklipäeva aegu „hingedeaeg“ mihklipäev oli nagu selle aja värav. Surnute hinged tulid sel ajal maa peale tagasi, kus neid söödeti, neile ohverdati. Miikaeli pidas Rooma kirik peale muu just surnute hingede vastavõtjaks, edasisaatjaks. Arvati, et ingel — Miikael — surijalt hinge vasta võtab ja uude asupaika viib. See Miikaeli tegevus sobis hingedeajaga ühte: hinged jätsid senised asukohad maha, läksid rändama, just nagu surijate hinged kehast lahkudes mujale rändasid. Mihklipäev moondus seega hingede austamise mälestusepäevaks (Esivanemate ohverdamised, l. 129—131).
Hingede austamine on muilgi mail laialt tuntud (Lippert, Christenthum, l. 589). Mihklipäeva nimetatakse mõnel pool „inglitepühaks“ Keskajal hüüti Miikaeli „praepositus paradisi et princeps animarum“ = paradiisi ülem ja vaimude vürst. Muistne hingede austamine ja Rooma kiriku vaimude vürst annavad teineteisele kätt.
Mihkli tuledest katsub Varonen väita, et need hingede eemaletõrjumiseks ja kodu puhastamiseks surnute järele põlema süüdatud (Vainajainpalvelus, l. 172). Tuletegemist karja juures võiks ehk nii seletada, nagu tahetaks hingesid karja juurest eemale tõrjuda, et need karja jätaksid rahule. Mujal oleks tuledel seesamasugune tähendus kui jüri-, jaani- ja muude päevade tuledel (Esivanemate ohverdamised, lk. 121).
