Mõnes kohas pritsitakse jaaniöösist kastet kõigi loomade peale, küll hooste, küll veiste, küll lammaste ja sigade peale. See kaste pealepritsimine hoida kõik haigused loomadest eemale, nagu tuli kõik nõiad neist eemale peletab. Kuna lehmad enamasti kodu ligidal tule äärde tuuakse, saadetakse hobused jaaniööl tavalisesti metsa ja hoitakse neid seal õitsetule ligidal söömas. Juhtub jaanipäeval sadama, siis saadetakse kohe kõik loomad laudast saju kätte. Jaanipäeva sadu annab loomadele jõudu ja rammu, niisama nagu jaanipäevane päevapaiste söödikud loomade seljast kaotab. Ülepea avaldab jaanipäevane ilm loomade kohta ütlemata suurt mõju.
Iseäralikka palveid karja pärast paluvad setukesed. Neli neljapäeva enne Jaani korjavad nad piima ja paluvad siis:
Puhas, püha Jaanikene, |
Hoolas peremees ei mõtlegi jaaniöösel magamaminemise peale, palju enam käib ta terve öö otsa ümber talu piiride ja vaatab, et keegi võõras ta maa peale ei tule kahju tegema. Pärnumaal sõidavad mõned koguni ratsahobuse seljas öö otsa ümber talu piiride. Peale selle pistetakse puuoksad viljapõldude ümber püsti. Need oksad peavad kurja põllust eemale hoidma, sest kuhu oksad püsti pandud, seal ei mõju kuri silm ega kurja vägi enam nõnda hõlpsasti vilja. Vanemal ajal olla mõnes kohas koguni tulelõkked vilja ümber üles tehtud. Nõndakaugele kui suits ulatanud, olnud vili ikalduse eest hoitud. Peale selle kaotada suits umbrohu viljast ära.
Mõni mees käib oma viljale veel külamehe õnne nõudmas; sestap siis valvamine. Nupumees läheb jaaniööl külamehe viljapõllule ja katsub kõrtele sõlmi sisse vedada. Väänab nii palju kõrsi kokku kui peosse iganes mahub. Niisugune kõrte kokkusõlmimine kaotab külamehe viljaõnne, suurendab aga sõlmija oma viljaõnne.
Jaanitulele peab igaüks oma ohvri kaasa viima. Kes läheb, õlekubu seljas, kes heina-sületäis kukil, kes kadakakimp kaenlas. Jaanitulelt eemale jääja on oma vilja ikalduse sepp, nagu jaanitulelgi lauldakse: