toob jaanilillede juurest väikse rohu, mis punni vaadi eest ära lükkab. Selle peale laseb siil imeliku rohu maha langeda jaanilille juurde. Kes selle rohu leiab, seda ei pea ükski lukk enam kinni. Igale poole pääseb ta sisse. Venelastele muretseb rähn niisuguse rohu.
Jaaniööl algavad valmistamised vette peidetud kirikukellade väljavõtmiseks: köied ja hoovad tuuakse paigale ja aetakse härjad sinna ligidale. Kellade väljavõtmine ise aga sünnib jaanipäeval jutluse ajal. Lõpeb jutlus enne kellade väljavõtmist, langevad kellad uuesti märga hauda tagasi. Vette peidetud kellad helisevad jaaniööl vees ja kutsuvad ilusa heliga endid välja võtma. Jaaniööl, mõne korra -hommikulgi, tõusevad äravajunud kirikud ja lossid silmapilguks kas osalt või täielikult päevavalgele ja langevad, kui keegi neid ei oska kinni pidada, sedamaid jälle sügavusesse tagasi.
Teoorjuse ajal pidas iga mõis oma jaanituld. Vaadati, kus kõige kõrgem küngas mõisa ligidal. Sinna seati pikk ritv ülesse ja pandi tõrvavaat või tõrvapütt otsa. Pütt või vaat topiti enne veel tublisti höövlilaastusid täis ja pisteti tuli otsa.
Natuke maad jaanitulest eemal istus kivi või puukännu otsas pillimees ja puhus torupilli, nii mis silmad pungis peas. Pilli häält kuuldes hakkas teine jagu noori tantsu lööma. Tantsisid vana „maavaltsi“ Tants pidi hästi tasaselt ja maad mööda minema ja sellepärast ongi ta „maavaltsi“ nime saanud. — Kolmandas liigis istusid jälle vanemad inimesed, ajasid magusat juttu ja ootasid va’ karjajaaku ehk kuulasid, kui neiud laulsid:
Lähme jaanitulele, |
