Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/27

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

seisab marraskuuga ja marrastega, nii et mardid viimased mälestused on vaimude söötmisest ja mardid muud ei ole kui endise aja vaimud, kes hingedekuus haudadest tundmata kujul käisid andeid otsimas. Ühtlasi oletab ta, et mardisandi lauludest surnud hingede iseloom selgesti välja paistab ja et mardid heade ega kurjade, inglite ega kuratite hulka ei kuulu, vaid täielikult inimese laadi esinevad (Eesti Kirjandus 1909, l. 458—459).

Ei või salata, et Martidele andide andmine oma kehast hingede söötmist meelde tuletab, aga et mardid oma santimisega mardast arenenud, et näi küllalt tõenäolik olevat. Muidu võiksime küll selle väitega leppida, kui Mardid suures osas Euroopas tuntud ja Mardi kombed ülepea rahvusvahelised ei oleks. Võimalus oleks veel, et Eestis mardisandid endise hingede söötmise asemele oleksid tunginud. Aga hingede söötmine kestis mardisantide kõrval uuema ajani edasi ja peale selle on hingede üleüldiseks kodukäimiseks hoopis teine aeg määratud. Dr. M. Varose väite järele seisavad kõik meie tähtpäevad enam-vähem hingede austamisega ühenduses, ja seda austust on ta mardipäevast üleüldse vähemini leidnud kui mõnest muust päevast (Vainajainpalvelus, l. 182).