Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/18

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kui püha Jüri karja kaitseb, võib karjane mureta magama heita. Enne magamaheitmist peab karjane teda aga nimelt paluma karja kaitsta:

Püha Jüri poisikene,
Las see kari kaugel käia,
Lambad looneni (?) laduda,
Ise ma heidan hingamaie,
Pea panen pädaku peale,
Jalad lepa ladva peale!

M. Leppik, Koerust.

Kodaverest üleskirjutatud manamises nimetatakse „Püha Jüri, pitka saksa“, keda samblaid kästakse süüa ja mitte karja puutuda (Mythische und magische Lieder, nr. 35 A). Selles manamises on huntide „kuningas“ huntidega enestega nagu üheks olemiseks kokku sulanud. Muidu oskavad rahvalaulud ikka vahet teha püha Jüri ja ta kutsikate vahel.

Kui ka rahvasuu pühale Jürile antud ohvritest otsekohe ei tea rääkida, leiame ometi näpunäiteid, mis seda oletamist tõendavad. Gutsleff juba kõneleb, et igaüks, kes iganes jõudis, jüripäeval looma tappis, õlut pruulis, laulis, sõi, jõi, ilutses (Anweisung, l. 302). Jüripäeval tapeti must kukk ehk pandi ohvriks liha ja õlut (Rosenplänteri Beiträge XIX, l. 82). Teisal jälle pandi kolme kiviga kaetud koha alla muna, raha ja punase lõngaga kinniseotud hobusejõhvi; see edendas hooste sigidust ja varjas neid huntide eest (Verhandlungen der Gel. Estn. Gesell. I, 2, lk. 39). Viimne ohver tunnistab iseäranis selgesti, et ta Jürile oli määratud, sest oli ju Jüri koerte jumal ja huntide kuningas. Mujal ohverdati jüripäeval veel mitmesuguseid ohvrid: küll leiba, viljateri, piima j. n. e. Wiedemann teab, et põllumees jüripäeval põllule läks ja sõrmest tilga verd iga põllu nurgale tilgutas (Aus dem inner. und äuss. Leben, l. 360). Saaremaal korjatakse karjamaalt kõik kivid kokku ja põletatakse ristteel ära. Niisugune põletamine hoiab hundid karjast eemale ja kurjad vaimud põletajast (Luce, Wahrheit und Muthmassung, l. 69—70). Huntide eemalehoidmine karjast tähendab, et meil siin jälle Jüriga tegemist. Teisal põletatakse jõuluõlgi kapsaaias, Harjumaal toodi vanasti kolme mõisa maalt kadakaid põletamiseks (Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebr., l. 85). Karjane annab mõnes kohas karjaomanikule viina, muidu tuleb hunt loomi murdma. Viina andmine oli vististi vanasti ohver Jürile, kuid hilisemal ajal arvati, et parem peremehel viin ära juua kui teda kusagil Jüri jaoks maha kallata. Leiva andmine karjale, munade mahapanemine j. n. e. lasevad kõik meid oletada, et meil siin õieti pühale Jürile määratud ohvritega tegemist.

Võhandu ääres peeti vanasti jüripäeval iseäralikku pidu, kus paluti, et loomad, iseäranis hobused, alati terveks jääksid ja prisked oleksid.