Kuigi meie esivanematel venelastega kokkupuutumist oli, on Perun neile ometi võõraks jäänud, vähemalt ei ole nad ta nime laenanud. Seda enam on aga leedulaste Perkunos meie esivanemate seas mõju avaldanud.
Vanadel preislastel ja leedulastel seisid jumalate eesotsas kolm kõige tähtsamat jumalat: Perkunos, Potrimpos ja Pekolos. Nemad austasid neid jumalaid pühades hiiemetsades, nimelt tammikutes. Niisugust kohta kutsuti Romoveks, millest Duisburg oma 1300. aasta ümber kirjutatud rüütlikroonikas seletust annab. Esiotsa tähendas Romove püha hiit, jumalate elukohta üleüldse, hiljemini sai ta aga kohanimeks ja on niisuguseks siiamaani jäänud. Romoves kasvas kuue sülla jämedune püha hiietamm. Puu ümber mõne sammu peal oli rätikutest aed tehtud. Ligidal asusid vaidelotid. Ainult kõige tähtsamad, nimelt „krived“, tohtisid Perkuni kuju juurde püha tule äärde minna. „Krive“ oli ülempreester ja ülem kohtumõistja. Laskis keegi preester tule ära kustuda, siis nuheldi hooletust tulesurmaga, s. o. ohverdati Perkunile. Saksa rüütlid hävitasid ristiusu ajal Romove ära ja põletasid püha hiietamme maha.
Romoves pühade tammede all seisid kõrvuti Perkunos, Potrimpos ja Pekolos. Nagu Perun slaavlastel, oli Perkunos siingi müristamise-jumal; ta kuju ees põles jäädav tuli. Tule toiduseks tarvitati ainult tammepuid. Perkunost kujutati parajas meheeas, tulipunase näoga, musta habemega, vihase näoga ja tulekrooniga. Potrimpos kandis nooremehe kuju. Pekolos oli tulejumal, ühtlasi aga ka surmavalitseja, põrgu peremees; teda kujutati raugana. Tema ees seisid inimeste ja loomade luud.
1500. aasta paigu kõneleb J. Lasicius üht ja teist Perkunist. Ta ütleb, et möödaläinud müristamise järele rahvas Perkunile tänuks ohverdas ja rahvalaulud meest keelavad niisugust neidu naiseks võtmast, kes tamme juurde ei lähe ega Perkunile ohverda. Muidu tähendab Lasicius veel: „Neil on Percunos müristamisejumalaks. Kui ta taevas müristab, võtab põllumees mütsi peast, kannab seareie põllule ja palub: „Taltsuta ennast, Percunos, ära läkita mu põllule ikaldust, sest ma annan sulle selle seareie.“ Aga kui müristamiseilm möödas, sööb ta liha ise (J. Lasicii Poloni de diis Samagitarum libellus).
Kui ka jumal Perkun preislastel ja leedulastel enam-vähem unustatud, elab jumala nimi praegu veel rahva suus müristamise tähenduses edasi. Preislased nimetavad teda Percunis, leedulased Perkunos ja Perkunija ja lätlased Perkons, Pehrkunus. Kui müristab, ütlevad leedulased: „Perkunos granja“ s. o. kõueke müristab. Ehk kui kedagi neetakse, öeldakse: „Et Perkunos sind purustaks!“ Ehk jälle: „Kui ometi Perkunos tõuseks ja sind kümme sülda sügavasse maa sisse lööks!“ (J. Lautenbach, Magazin, herausgegeben v. d. Lettisch-Literärischen Gesellschaft, 20. köide, 2. ja 3. vihk).
