|
Pääsen kui soe suusta, |
Muidu aga on rahvalaulud põrgu kirjeldamise poolest kained.
Seda enam oskab Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ põrgut maalida. Põrgu kirjeldus leidub 13., 14. ja 18. laulust. Ei või suuremast jaost põrgu kirjeldamisest öelda, et Kreutzwald seda rahvaluule alusele oleks põhjendanud.
13. laulu põrgu kirjeldus läheb veel korda. Ketramist põrgus leidub muustki rahvaluulest, niisama, et põrgus kaks ämbrit seisnud, üks jõudu kasvatava, teine jõudu kahandava vedelikuga. Rahvaluule alusel seisavad ka mõõk, vits ja kübar põrgu seinal.
14. laulus algab päris põrgu kirjeldus, kuid see kirjeldus ei leia rahvaluulest põhjendamist. Põrguneiud lähevad Kalevipojale põrgut näitama. Jõuavad esimesesse tuppa. Tuba on rauast tehtud. Seda tuba nimetatakse orjapoiste varjupaigaks, kus neid piinatakse. Järgmine tuba on vasest tuba. See olevat orjatüdrukute varjupaik, kus neid vaevatakse. Edasi minnes jõuavad nad hõbedasesse tuppa. See on põrgu peremehe igapäevane tuba, kus ta puhkab. Kuldtuba viimaks on põrguperemehe pidutuba, kus ta pidupäevi mööda saadab.
Kuldväravatest läbi sammudes jõuab Kalevipoeg neidudega siidisesse, siis sammetisesse ja viimaks poortidest tuppa, siidlaste, sarnmetlaste ja poortlaste pidude ruumidesse. Sellega ei saa rahvaluule midagi peale hakata.
Niisama puudub alus põrguõue kirjeldusel:
Maa oli selge rahane, |
Edasi kuuleme seitsmest põrguaidast. Üks ait raudkivist, teine paekivist, kolmas kanamunast, neljas hanemunast, viies vikikivist, kuues kotkamunast, seitsmes siurumunast. Põrguaitadest teab rahvaluule küll jutustada, aga et neist mõni munast ehitatud, seda ei tea rahvaluule, niisama, et põrgu laudad luudest ehitatud.
170
