Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/17

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Metsa kardane kasukas,
Püha Jüri poisikene,
Võta kätte kuldakeppi,
Vääna vitsusta ahelad,
Keela omad kurjad koerad,
Suru omad suured koerad,
Keela susi soovikussa,
Kaitse karu kaasikussa!
Su koerad soos magagu,
Mu kari arul karaku!

(Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1884, l. 4.)

Ühes manamises öeldakse ta kutsikate kohta: Sina metsakoer, sinu lõuad olgu kinni pandud Peetruse võtmega (K. Krohn, Finnisch-Ugrische Forschungen I, 3.)

Öeldakse, et enne jüripäeva peab karjane karja kaitsema, pärast jüripäeva kaitseb püha Jüri. Ilmub hunt ometigi karja, kui see tal ka keeldud, peab karjane hüüdma: „Püha Jüri! Püha Jüri! Kannusta! Kannusta hunti valjastega!“ Niisugusel puhul avab hunt küll suu, aga ei saa murda ega hammustada. Mõnedki põhjused võivad keeldud ajal hundi karja sekka kutsuda, näituseks hundi nime nimetamine. Sööb karjane karjas liha, tükib hunt varsti karja.

Ganander teab, et karjaomanik kevadel nii kaugele pidi metsa minema kui lehmad karjamaal käisid ja valju häälega kolm korda hüüdma: „Sankt Yrjänä, tuo karjas kotiin!“ (Püha Jüri, too oma kari koju).

Ühes Laiuse kihelkonnas Dr. Kreutzwaldi üleskirjutatud laulus nimetatakse püha Jüri koguni Jörgovitsiks.

Püha Jüri Jürgovits,
Las mu kari kaugel käia,
Keela omad kenad kutsikad,
Et ei puutu punast pulli,
Et ei kisu kirjut lehma,
Ei murra musta mullikat,
Ei võta vaevast vasikat,
Ei järeljäänud tallekest,
Ega hobuvarsakest.

Neus, Estnische Volkslieder.

„Püha Jüri Jörgovits“ näikse Vene algupära poole tähendavat. Kas aga püha Jüri usk ülepea venelastelt meile tulnud, nagu M. Weske oletab (E. Kirj. Aastaraamat 1884, l. 13, 15), jääb küsitavaks. Küll austavad venelased 23. aprillil püha Jürit, teda oma karja kaitsejaks pidades, aga me kuulsime varemini, et vägimeest vanasti kogu Euroopas austati. Võimalik, et venelaste poolt mõni austamisekomme juurde tuli, aga üleüldse peab tunnistama, et püha Jüri kuulsus meile läänest tulnud.