Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/169

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

PÕRGU.

Vanades juttudes puutume tihti põrguga kokku. Kuid alati on sel põrgul uuema aja lõhn, ristiusu maik juures.

Legend jutustab, et ennemuiste kõik inimesed pärast surma põrgu saanud, Aadamist peale Õnnistegijani. Ainult Eenok ja Eelias pääsnud taeva. Legend ei tea ometi kinnitada, et vagad inimesed põrgus ennemuiste piina kannatanud. Põrgus valitsenud pimedus. Alles Saalomoni tulekuga tulnud valgust põrgu, Ristija Johannese tulekuga veel enam ja Õnnistegija tulekuga läinud põrgu päris valgeks. Õnnistegija päästnud kõik hinged põrgust lahti, ainult Kaini, Juudast ja Saalomoni mitte, kaht esimest nende pattude pärast mitte, viimast sellepärast mitte, et ta oma tarkust üles näitaks ja ennast tarkusega põrgust päästaks.

Ühe Võnnust üleskirjutatud jutu järele määranud Vanataat kurjuse suurt kasvamist nähes kurjuse pesapaigaks põrgu. Missugune see põrgu olnud, selle kohta ei anna jutt seletust.

Teistest juttudest kuuleme, et põrgu maa all olnud. Põrgu tuletanud maapealist maailma meele. Seal kasvanud niisama puud ja põõsad ja rohud, seisnud niisamasugused hooned. Vanemate rahvajuttude järele ei teatud seal põletavast tulest midagi. Põrgu peremeest võib maapealse valju, kurja peremehega võrrelda, kes orjadele ööl ega päeval õiget rahu ei anna, vaid neid alati sunnib tööd tegema. Need, kes põrgu satuvad, peavad seal orjama. Harukorral kipub põrgu peremees nende elu kallale. Surmaga aga on kõik otsas. Ülepea saavad vanemate juttude järele elusad põrgu, surnutel pole seal midagi tegemist.

Hilisemad rahvalaulud võrdlevad põrguelu orjaaegse mõisaga. Nii öeldakse ühes rahvalaulus:

Mis on elu elvitissa
Ehk on põlve põrguessa,
Seep on meie mõisaassa.

ja teises rahvalaulus võrreldakse seda elu niisama:

See on põli põrguessa,
Mis on meie mõisaassa:
Pilli hüüab, piitsa plaksub,
Paugub keppi toomingine:
Naised nutvad uste suussa,
Munakindaad käessa,
Kanakorvid kaenelassa.

Kui ma pääsen mõisaasta,
Siis ma pääsen põrguesta,

169